esmaspäev, 26. juuni 2017

Loomaaias

Sebastian ütles millalgi, et me käisime viimati loomaaias 2014ndal aastal ja mul tulid natukene süümekad peale, sest tean, kui väga talle meeldivad loomad. Ega midagi olulist muidugi muutunud pole - põhirõhk on ikka erinevatel lammastel ja kitsedel, mis on tegelikult üsna tüütu. Aga seekord see mind nii väga ei häirinudki, sest alustasime oma ringi Lääneväravast ja nägime kohe alguses kõik sarvekandjad ära. 

Natuke jamasti oli see, et kaslaseid eriti ei näinud. Või no peaaegu ei näinudki. Magavad tiigri pead nägime, magavaid ilveseid, luitekassi ja surikaati. Kõige tähtsamaid ehk lõvid ja leopardid jäid nägemata. Lisaks muidugi igasugused pisikesed kassid, kes kõik kuskil peidus magasid. Eks peab siis millalgi uuesti minema :)


Me jõudsime just ninasarvikute juurde, kui nad õue lasti. Selle üle oli meil küll jube hea meel, sest Sebastian ei mäletanud üldse, et ta oleks kunagi ehedat ninasarvikut näinud ja praegu on ju boonuseks see, et alles hiljuti sündis väikene ninasarvikutüdruk. Ta on ikka niiiiii armas :) Uskumatult krapsakas ja ikka titt, mis titt. Uudishimulik ja vaalatu. Imelik mõelda kohe, et temast kasvab selline jube elukas nagu tema ema on :)))))


Viimati, kui me käisime loomaaias, siis me seal tsoonis ei käinud üldse, kus on kotkad, viud ja kakulised. See oligi selle külastuse kõige üllatuslikum elamus, sest me ei mäletanud, et kotkad nii suured on. Hiid merikotkas oma imeilusa kollase nokaga on võimeline püüdma isegi noori hülgeid - tema suurus on ikka väga muljetavaldav. Samas erinevad kakulised tundusid jällegi kuidagi väikesed, välja arvatud kassikakk ja kodukakk. Meil avanes harukordne võimalus näha, kuidas kakulistele süüa anti. Menüüs olid rotipojad, õnneks mitte elusad. Eriti näljased need linnud küll ei olnud, toit vedeles lihtsalt puurides maas. Üks isend kõigest lasi hea maitsta. 

Lõunasöögiga...

Erinevate ahvide juures läheb meil alati natukene kauem aega, sest need on minu lemmikud :) Eriti meeldivad mulle jaapani makaagid - nad on lihtsalt nii totakad ja mänguhimulised, et ma võiksingi neid vaatama jääda. Suu venib iseenesest kõrvuni :) Ja need igasugused pisikesed pärdikud, kes ei püsi pudeliski paigal - nad on lihtsalt nii armsad :) Õnneks mu meespere on sellega juba harjunud, et ahvide juures läheb tavapärasest kauem aega. 


Kui me olime loomaiaale ringi peale teinud, siis vaatasime Läänevärava majas koljusid ka. Kõige üllatuslikum oli see, et irbise kolju on nii väike. Ta on ju tegelikult suur loom. Erinevate sarvede suurust ei suutnud ka ära uskuda - ise küll ei tahaks mingisuguste 1,5 meetriste sarvedega ringi käia :) Sebastian võdistas ennast krokodilli kolba ees - ta kardab neid ikka väga palju. Ta polnud alguses nõus isegi sinna majja minema, kus krokodillid on, aga lõpuks ikka võttis ennast kokku ja tuli vaatas need paksunahalised oma silmaga üle - ikka hirmus oli :) 


Kokku kõndisime 5,5km. Päris pikk ring tegelikult lastel käia. Meie laps on harjunud pikki maid käima ja 5 km on selline titekas värk, aga kui ma praegu mõtlen, et kui lapsed väiksemad olid, siis tegelikult sai neil lõpuks sellest suurest loomaaiast isu täis. Siit ka minu hämming iga kord - kas neid kitsesid on tõesti ikka nii palju vaja? Muidugi on iga loomaaia uhkus liigirikkus, aga kui ma oleksin tallinlane, siis ma käiksin loomaaias kaks päeva, kummalgi päeval pool loomaaiast, sest nii ei saa isu täis ja on tahtmist rohkem süveneda ja loomi jälgida. 

Jätkuvalt on masendav karude olukord. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks kõikidel kitsedel on elamisväärsed tingimused, aga karud on ikka oma betooni peal kitsukestes puurides, kus nad ringiratast tammuvad. Kahju... Karude juures oli küll silt, et paari aasta jooksul nende elutingimused paranevad, aga kuupäevaliselt polnud midagi paigas. 

Tore oli. Ilm oli enam-vähem normaalne (tuul oli päris vastik) ja väga paljud loomad/linnud nägime ära. Kaslasi peame siis mõni teine kord minema piiluma (vahest ehk õhtusemal ajal?). Sebastian on jätkuvalt väga suur loomade fänn - talle loomaias meeldib ikka väga. Ta rõõmustas ka selle üle, et oskab nüüd lugeda ja sai ise siltidelt lugeda, mis loomaga tegu on ja ta luges ikka iga looma juures, mis ei ole tavapärane laste puhul. Veel meelis talle info, kas on ohustatud liik või mitte - faktid, tema lemmikud :) 

Nii et - minge loomaaeda! Ninasarvikutitt on jube armas ja erinevaid sarvekandjad on sada :)



esmaspäev, 19. juuni 2017

Proua Luhtaru

Mingisugusel detsembrikuu õhtul helistas Arvo mulle ja küsis nii muuseas, et mida ma 10. juunil teen? Kuna 10. juuni on meie kokkusaamise aastapäeva päev, siis vastasin, et küllap ma ootan Sinu tohutut lillekimpu ja tähistan üksi meie aastapäeva, sest just nii need aastad mööda läevadki, kui Su mees töötab välisriigis... Arvo on Soomes ja mina Eestis suure lillekimbuga. Arvo ütles seepeale, et 10. juuni on laupäev ja et ta on siis ju kodus. Ma siis ütlesin, et vaata, milline tore aasta. Ja tema ütles, et kas ma oleksin nõus tulema temaga abielluma 10. juunil? Ma jäin üsna vaikseks.... Esiteks ma arvasin, et ta narritab mind, sest see abiellumiseteema on ikka nii palju kordi jutust läbi käinud, et ei taha mõeldagi sellele. Teiseks ma arvasin, et kui ta mind ka ei narri ja tal on päriselt soov minuga just sel päeval abielluda, siis hetkeemotsiooni ajel on ju ennemgi igasugu juttu suust välja aetud ja küllap ka seekord see jutt jutuks jääbki. 

Ma eriti oma pead ei vaevanud, sest ma olingi suhtumisega jutuksheaküll :) Aga siis me käisime pealinnas ja Arvo seadis sammud kullapoe poole. Me ei käi kunagi kullapoes. See tähendab - me ei käi üheski ehtepoes mitte kunagi, sest mul on aastaringselt samad kõrvarõngad kõrvas ja peale kihlasõrmuse mul rohkem ehteid ihu küljes polegi. Arvo ütles, et nüüd ostame abiellumiseks sõrmused. Mul jättis süda oma kolm lööki vahele. Ausõna. Ja siis me valisime sõrmused. Abiellumiseks. Kodus panime sõrmused tema öökapi sahtlisse ja mul oli õhkõrn lootus, et kas tõesti? Jutuks ei võtnud. 

Jutuks võtsime siis, kui olime kumbki omaette guugeldanud, et kuidas see abellumise värk ikkagi käib ja mida teha tuleb. Selgus, et abiellumiseks vajamineva avalduse saab esitada täpselt kolm kuud ennem soovitud kuupäeva ja kuna meie kuupäev oli suve alguses nädalavahetusel, saime aru, et kui tahame just seda kuupäeva, siis peame avalduse sisse viima kindlasti kohe, kui kukub 10. märts. Ma tegelikult nagu ikka eriti ei uskunud, aga 10. märtsil me sõitsime Tallinnasse ja kirjutasime avalduse, maksime riigilõivu ning ma hakkasin mõtlema, et .... ei olegi vist seekord jutuks hea küll :) Me abiellume TÕESTI. Nüüd, 18 aastat kestnud katseaja möödudes, ta võtab mu PÄRISELT endale naiseks. Seest võttis natukene õõnsaks :) 

Me otsustasime kohe, et mingisugust pidu ei tule. Oleme vaid meie ja meie lapsed. Selleks oli palju erinevaid põhjusi, mida ma siin lahkama ei hakka, aga põhiline oli ikkagi see, et me tahtsimegi teha sellest päris meie oma päeva. Sellele otsusele tuginedes tuli järgmine otsus - me ei räägi üldse kellelegi midagi :) No selles otsuses kinniolemine oli natukene raskem, sest lõpuks oli ikkagi terve pundar inimesi, kes teadsid :) 

Ma ei hakka sellest kirjutama, milliseid ettevalmistusi me tegime ja milliseid takistusi meie teele veeres. Ei hakka kirjutama meie pulmapäevast, sest mis sellest registreerimisest ikka kirjutada ja ülejäänud päev Villa Ammendes on juba blogis üleval. Ma tahan hoopis muust kirjutada. Aga ennem ma tänan Astridit seeliku õmblemise eest, Lead soengu ja meikari leidmise eest, Merjet meigi eest ja Tiinat pruudikimbu eest - aitäh teile kõigile! Kõik antud blogipostituses olevad fotod on tehtud Iris Kivisalu poolt - aitäh ka temale :)


Aga ma tahan täna kirjutada hoopis sellest, kuidas see niimoodi on juhtundu, et me oleme Arvoga 18 aastat koos olnud ja armastame teineteist iga päevaga järjest enam :) 

Arvo tuli mu ellu tegelikult täiesti juhuslikult. Alguses, kui ta õepeikaga Pargis (tänav ja maja, kus me elasime sel ajal)  käima hakkas, arvasin ma lihtsalt, et neil on kolmekesi koos lõbus olla ja mind ausalt öeldes jättis suht külmaks, mida nad teevad või kes see Arvo selline veel on. Olin enamuse ajast ikka oma toas, ei rääkinud ikka veel sõnagi (selleks ajaks juba 2,5 aastat), kuulasin "Sõnajalga", kirjutasin kilomeetripikkuseid kirju ja luuletusi, lõikusin ja näljutasin ennast. Ühesõnaga- hull.  Ma isegi ei tulnud selle peale, et mingi poiss (eriti veel selline hevimetalpoiss nagu Arvo oli) võiks minusuguse hullu vastu mingisugustki huvi üles näidata - isegi sellist mõtet ei käinud peast läbi. Aga mingil ajahetkel hakkas Arvo ikkagi minuga rohkem suhtlema ja ma sain aru, et minusugune hull vist meeldib talle natukene. Ja ma meeldisingi! Päriselt... Olen hiljem Arvolt küsinud, et mis tal küll arus oli, kui ta minusugust endale tüdrukuks tahtis ja Arvo vastas sellele küsimusele maailma kõige ilusamini - ta uskus sellesse, et ühel päeval ma olen normaalne :) Ta uskus minusse...

Mitte keegi ei uskunud sel ajal minusse, ma ise kõige vähem, aga Arvo uskus. Isegi siis, kui ta nägi mu just katkilõigatud käsi ja ma sõnade asemel mingisugust veidrat häält endast välja lasin - ta ikkagi uskus :) Ja selle eest olen ma talle alatiseks tänulik. 


Meil ei ole kerge olnud. Saime noorelt lapsevanemateks (Arvo 17 ja mina 19), Arvo suguvõsa minu ega Robiniga eriti mingit tegemist teha ei tahtnud, mina olin ikkagi katkine. Olime lahkuminemise serval ja kokkusaamiserõõmus. Ei teadnud tema, mida ta tahab ja ei teadnud mina, mida ma tahan. Ei teadnud sedagi, mida ma tunnen. Mõtlesin koguaeg, et küll ma hakkan teda armastama. Mõtlesin, et küll ta hakkab meid armastama. Olime pettunud, solvunud, haavunud, segaduses ja kuidagi üksi oma suhtekeerdudega ja pisikese Robiniga. Mul ei olnud terve pere mudelit, et mõista, kuidas asjad olema peaksid ja kuigi Arvo isa ja ema elasid kuni ema surmani koos, polnud ka Arvo kindel, kuidas luua ja hoida päris oma peretunnet. 

Kolisime kokku, kui Robin oli saanud just aastaseks. Arvo oli oma sünnikodu remontinud selliseks, et me saime Robiniga tulla tema juurde. Ma nutsin sel päeval, kui ma kolisin palvekasse. Mul oli nii suur hirm, et mismoodi me nüüd kõik kolmekesi ikkagi ühe katuse all elama hakkame. Mul oli hirm, et  me ei saa hakkama. Materiaalselt ja emotsionaalselt. Ma kartsin, et me hakkame üksteisele närvidele käima. 

Ega mu kartused nii mööda polnudki. Väga raske oli. Ma ei osanud Arvoga arvestada, tema tundeid mõista. Ma arvan, et oli mingisugune periood, kus ma tegelikult kasutasin  teda ära. Sellega, et ta tõi mu Pargist meie koju. Ta päästis mu elu, sõna kõige otsesemas mõttes. Ja mina ei osanud talle isegi tänulik olla oma egoismis. Ma ei osanud tegelikult midagi... Ei osanud suhtes olla, ei osanud naine olla, ei osanud olla meelejärele Arvo suguvõsale, ei osanud mitte midagi... Ei osanud isegi vannituba koristada... Me kaklesime ja vaikisime, vahepeal otsisin isegi mingisugust elamispinda endale ja Robinile, sest elu Arvoga tundus täiesti lootusetu. 

Ja siis ma nutsin tema kaisus ja ütlesin, et ma ei taha ära kolida! Arvo ütles nii armsasti, et ära siis koli.... Ja ma ei kolinudki. Arvo hakkas hoopis mind üles upitama sealt, kus ma juba nii palju aastaid olin olnud. Ta julgustas mind autokooli minema ja Mainorisse psühholoogiat õppima minema (jaja, ma olen paberite järgi rakenduspsühholoog), ta õpetas mind vannituba koristama :)))) ja hakkas seisma minu eest oma sugulaste seas. Aralt, aga hakkas. Ta õpetas mind remonti tegema, puid laduma, ahju tuld tegema, hiirielõksu üles panema, telki püstitama, juukselõikusaparaadiga Robini juukseid lõikama, õmblusmasinale niiti panema. Ta õpetas mind teda usaldama ja temasse uskuma... Ta sisendas minusse, et inimesed meie ümber on valdavalt siiski ilusad ja head, isegi, kui nad ei oska alati niimoodi olla ja käituda. 

Minu suurim varandus!

Elu on meie teele veeretanud erinevaid raskusi, kuid need kõik on olnud ületatavad, sest me hoiame üksteist. Hoiame kohe väga. Läbi aastate olen aru saanud, et kui poleks olnud Arvot, ei oleks olnud ka mind. Tema armastus on nii ilmselge ja puhas, et seda jagub igasse päeva, tundi, sekundisse. Ma tunnen end üdini armastatult isegi siis, kui oleme teineteiselpool lahte ja ainsaks ühenduslüliks on Skype. Ma tunnen end juba hommikul ärgates armastatult, sest kõik, mis meil on, on tulnud läbi armastuse. Meie kodu, meie lapsed, meie tõekspidamised, hobid ja tegemised. Ta toetab mind 100% igas tegevuses ja ma tean, et võin tema poole pöörduda ükskõik millal ja ükskõik, mis murega. Või rõõmuga :) Ja tegelikult teab ka Arvo, et ma olen talle alati olemas, ükskõik, millal ta helistab või tuleb, alati! Me toetame üksteist, kui meil on mingisuguseid jamasid ja me rõõmustame üksteise õnnestumiste üle sellise õhinaga nagu oleks endaga juhtunud midagi toredat :) 

Me räägime. Palju ja pikalt. Kõigest. Igapäevaelust, olmeprobleemidest, minevikujamadest ja tulevikuootustest. Me räägime oma päevad üksipulgi läbi :) Alates sellest hetkest, kui hommikul silmad lahti teeme :) Me käime koos igal pool Eestis ringi ja meid ümbritsevad ainult ja ainult head inimesed. Me kakleme ja lepime, muretseme ja rõõmutseme. Me õpetame teineteisele uusi asju ja oskame hinnata teineteise püüdlusi ikka paremuse poole. Tema oskab näha kõiki pisisammukesi, mida ma teen selleks, et olla tugevam ja tublim. Mina olen sajaga tema poolt, ükskõik, milliseid otsusi ta vastu võtab. Me käime käest kinni :) Ikka veel. Ja alati. Me ütleme teineteisele päevas mitu korda "ma armastan Sind!" ja kui me oleme koos, siis me kallistame päeva jooksul lugematuid kordi. Ta hoiab mind oma suurte käelabadega ja mul on maailma kõige turvalisem olla :) Me jagame armastust oma lastega ja loodame, et oleme neile olnud inspireerivaks eeskujuks armastuse leidmisel ja hoidmisel :) Ainult tänu Arvole ma tean, mis tunne on armastada meest, mis tunne on armastada teist inimest nii palju, et hing jääb kinni :) Kui ma hommikul silmad avan, siis ma saadan kõige soojemad soovid tema poole teele, et iga tema päev õnnestuks ja et ta saaks olla rahul ja rõõmus. Ja kui ei õnnestu, siis et tal oleks jaksu ja jõudu raskustega toime tulla. Kui ma õhtul magama lähen, siis ma saadan ta poole kõige ilusamad uned :)

Ma kunagi arvasin, et pole võimalik armastada meest, aga ma eksisin. Eksisin kohe kõvasti, sest minu armastus on absoluutselt täiesti puhas ja siiras, mida ma Arvo vastu tunnen. Minu armastus kasvab iga päev ja alati, kui ma mõtlen, et enam rohkem pole võimalik armastada, tuleb tema ja ütleb midagi ilusat või teeb midagi inimlikku ning ma tean täiesti kindlalt, et saab!  Veel rohkem saab armastada, kui teine inimene selleks põhjust annab :) Meil on Arvoga kokkulepe, et mina suren ennem teda, sest mina ei taha elada päeva ka ilma temata! Ma tahan alati teada, et ta on olemas - ühel või teisel moel. 

Mul on väga hea meel, et ta võttis mind oma seaduslikuks naiseks (muuseas - tema "jah" kõlas eriti veenvalt ja tugevalt). Anne küsis, mis see minu jaoks muutis. Peale nime eksole. Ega ta ju eluliselt midagi ei muutnudki, kui siis, et Arvo peab suutma kuidagi harjuda selle sõrmusega:), aga ma sain veelgi  kinnitust sellele, et ta armastab mind tõesti endiselt ja rohkemgi. Ja mul on nii hea meel, et me oleme nüüd kõik ühe nimega ja ma saan uhkelt öelda, et olen abielus. Et Arvo on minu abikaasa :) 


Äiapapa ütles nii naljakalt eile, et ennem Sa olid lastega tüdruk, nüüd oled PROUA LUHTARU! Olen auga, rõõmuga, tänuga ja armastusega :)