esmaspäev, 12. veebruar 2018

Jakole ja Lilile mõned kudumid

Ma olen siin vahepeal ikka käsitööd ka teinud. Mingil põhjusel olen juba jupimat aega kudumise lainel ja olen seda ära kasutanud tehes praktilisi töid nii suurtele kui väikesele. Täna tahan kirjutada väikeste inimeste asjadest, mille tegemine on olnud suur rõõm ja nauding. 

Ma olen laste puhul vestiusku. Minu meelest on nii hea soe vest pluusi peale panna ja tead, et lapsel on soe ja hea olla. Kampsun on mõnikord palju, aga vest on ikka asja eest. Kudusin Jakole ühe eriti toeka ja moodsa vesti. Mulle väga meeldis selle vesti koekiri. Üldse on see vest kuidagi eriti pehme ja soe. Lõngaks oli Drops Merino Extra Fine, mis on üks eriti pehme ja siidine lõng. Kahjuks on töökäigus selgunud, et enam mitte kunagi ma enam Merino lõngasid ei kasuta, sest need lõngad ei kannata pesu. Ei ole vahet, kas pesta käsitsi või masinaga villaprogrammiga, valmisese läheb vormist välja ja numbri jagu suuremaks. Nii et...tõenäoliselt pean Jakole sügiseks ikkagi uue vesti kuduma. 


Kuna ma tegin Jakole vesti, siis süda ütles, et Lilit ei saa ju ilma jätta :) Lilile kudusin õlgade pealt lahtikäiva vesti, mida on hea ja mugav lapsele selga panna. Lõngad olid Drops Baby Merino uni colour ja Titan Wool Winner. See merino on varem Jako vesti peal ära proovitud ja midagi ei juhtunud (võibolla on see seotud sellega, et ta on paaris teise lõngaga). Mingil põhjusel ma ei tahtnud roosat vesti teha... Oli kohe selline tunne, et tuleb helerohelise ja valgega ning kirjute nööpidega. Seda vesti on natukene raske kududa, sest kõik see, mis jääb kaelakaarest kõrgemale, on paras nikerdamine ja neid lõngaotsi, mida peita tuleb, on ka ikka üksjagu. Aga valmis ta sai, väike ei olnud ja kasutust leiab. 


Näpud muudkui sügelevad :) Üks töö saab valmis ja kohe tõmban uue käima. Tegelikult juba ennem seda tõmban käima, kui üks töö valmis saab, sest ma hakkan juba varakult ringi vaatama, mida teha võiks ja kui vaja, tellin lõngad ka ära. Nii sündiski, et oli tahtmine teha Lilile kampsun. Selline roosa ja neiulik :) Tellisin lõnga, milleks seekord oli Drops Babyalpaca Silk, mis on 70% alpaca villa ja 30% siidi. Hästi pehme ja väga hästi libisev lõng on. Olen seda kampsunit ka varem kudunud ja tookord tegin selle Alissale. 

Kudum ise on küllaltki keeruline ja ei saa niimoodi siuhlipsti valmis nagu väikesed vestid. Mulle väga meedlib selle kampsuni satsiline allääre - see lisab natukene nagu pidulikkust. Õpetuses on millegi pärast vaja varrukad teha edasi tagasi kududes, aga mina tegin küll ringselt, sest mida vähem õmblusi, seda parem ja ilusam. Kampsun tuli väga ilus!


Mulle meeldib Jane lastele asju teha, sest Janele alati kõik asjad väga meedlivad ka ja kudumid on kasutusel. Muidu oleks ju mõtetu töö ja vaev, kui need kappi seisma jääks... 

Ühe suure kampsuni kudusin ka jõuluks, aga see kudum on draamat täis ja sellest ma kirjutan üsna varsti. Siis, kui olen draama ära parandanud :))))  Ja hetkel see just käsil ongi. Aga kuna see on selline suurem projekt, siis läheb natukene aega.

Mina ikka nokitsen. Arvo ütleb, et ma olen nagu mingi väsimatu. Päev otsa sebin ringi ja õhtul, selle asemel, et end sirakile visata, mul muudkui sõrmed käivad. Aga nagu ma ka varemalt öelnud olen - käsitöö on minu teraapia. Mul on ALATI midagi teoksil, sest see on minu vaimsele tervisele hädavajalik! Nii et, egas midagi - näpud tööle!

Öösel metsas

Lõpuks ometi juhtusid kokku kõik sellised asjad, et me saime minna ööseks metsa. Sebastian ja Arvo on sellest nii kaua rääkinud ja ilma, elu ja olu kirunud, et hirmus kohe. Nüüd olid kõik vajalikud asjad olemas: ilus talveilm, Aivar kodus, Liivi peaaegu vaba, kõik terved ja hirmus tahe pealekauba. 

Jõudsime metsa umbes kahe ajal päeval. Ilm oli ilus - päike paistis, külma oli 6 kraadi, tuult polnud ja lund ei sadanud. Kohale jõudes hakkasid kõik tegema neid asju, mida on vaja teha päevavalguse ajal selleks, et siis pimeduse saabudes oleks mõnus passida. Meie Arvoga tegelesime varjendiga. Kuna meil on Angasilla mäe metsas raamid püsti ja seekord isegi kiled ka peal, siis oli vaja ainult lumi ära koristada. Seda siis nii seest kui väljast, sest väljas olev lumi oleks hakanud lõkkesoojuse käes sulama ja meile pähe tilkuma ja seesolev lumi oleks ära sulanud ja lõkkeümbruse mudamülkaks muutnud. Vanad kuuseoksad tuli ka välja visata. Robin ja Arvo töötasid palehigis, ma pildistasin :)))) Uusi kuuseoksi käisime neljakesi toomas: mina, Arvo, Robin ja Mart. Neid oli ikka üksjagu vaja, sest maa on ju külmunud ja külealune oli vaja soojaks saada. 


Aivar oli juba eelmisel või üle-eelmisel päeval ühe metsakuiva kuuse langetanud ja metsa jõudes hakkas seda kohe juppideks saagima. Mootorsaag tegi meile küll alguses väikese ehmatuse, sest ähvardas katki olla, aga Arvo dedektis vea välja ja ütles, et teoreetiliselt see peab ühe vedruga ka töötama. Ei läinudki sulle-mulle saagi vaja :) Vedas Aivaril ja Robinil. Kui jupid olid saetud, tassisid Robin ja Aivar need pakud üles varjendi juurde, kus Aivar hakkas neid halgudeks lööma ja mina, Sebastian ja Mart puid varjendisse sisse tassima. Meil ei ole vist kunagi nii palju puid olnud, kui seekord oli. Kolm suurt riita igas otsas - et ikka igast küljest saaks puid peale visata. 


Mina käisin mööda metsa ja metsaäärt ning panin üles hunniku rasvapalle, sest nii on meil ikka kombeks, kui talvisel ajal metsa satume. Külakostiks või nii. Sebastian ja Mart leidsid endale töötegemise vahepealseks ajaks ka väga hea tegevuse - nad nimelt lasid Angasilla mäe otsast alla :) Mul on alati nii hea meel, kui Mart on ka kambas, sest ta viitsib Sebastianiga mürada ja igasugu hullusi kaasa teha. Igatahes polnud poisse tükk aega näha. Ainult kuulda oli :) See on muidugi eriti huvitav, et neil see kelgutamisetuhin just kõige kibedamat tööaega peale tuli :))))) 


Arvo oli seekord kindla plaani võtnud, et ta teeb laplaste moodi lõhet. Selleks saagis Aivar talle kaks suurepärast lõheküpsetamise plaati ja Arvo naelutas roostevabade naeltega lõhefileed nende plaatide külge. Maitsestas lihtsalt soola, pipra ja sidruniga ning lasi neil siis lõkke paistel umbes kolm tundi valmida. Lõhe tuli täiesti suurepärane! Sabapool oli natuke krõbedam ja kuivem (selline, mis meeldib Aivarile) ja peapool oli pehme, mahlane, suussulav. Kusjuures rohkem ei pidanud selle kalaga midagi tegema, kui ühe korra peapoole allapoole keerama, sest altpoolt küpsetas tulisemalt. Lõhe oli nii hea, et traditsioonilised pekid ei läinudki rohkematele kaubaks, kui ainult Sebastianile, kes lõhet ei söö ja Mardile, kes pekki ikka armastab :)


Õhtul Arvo, Mart ja  Sebastian tegid mingi fotovärgi ka. Pildistasid pika säriajaga valguspulkasid. Paar head kaadrit tuli välja ka :) Sebastian ütles hiljem, et see oligi väga hea, sest lõkkesuitsust silmad täiega kipitasid ja siis need said seal väljas natukene puhata. Õnneks ei läinud öö jooksul külm krõbedamaks ja varjendist väljas käies ei olnud liiga krõbe. Eks minu emasüda natukene ikka muretses, et keegi külma ei saaks...


Absoluutselt kõige ägedam oli see, et Robin tuli ka meiega metsa. Ta ei olnud seda teinud juba kaks aastat kindlasti ja Sebastianil oli nii hea meel, et tema naljaninast vend kampa lõi. Hullult äge oli see, et seekord ei väsinud keegi liiga vara ära ja me jaksasime passida pea poole viieni üleval koos nendega, kes alati tiksuvad kaua. Isegi Sebastian läks alles pool viis oma magamiskottide sisse. Ma kartsin, et kui ma poen sinna oma pessa, siis mul hakkab hullult külm, aga tegelikult ei olnud midagi hullu. Mitte keegi meist ei kurtnud, et öösel oleks olnud jahe. Öö oli muidugi lühike ka, sest mina ärkasin juba veerand üheksa ja ülejäänud kamp kümne ajal. Arvol oli pandud iga 45 minuti järelt äratus ehk siis lõke oli ikka koguaeg kenasti suur (poole üheksast võtsin ise lõkkevalvuri koha üle). 

Liivi ja Mart kahjuks ööseks ei jäänud, aga meil on ikkagi väga hea meel ja me oleme väga tänulikud, et nad üldse tulid ja meiega kella kaheni öösel olid. Me ei olnud Liivit näinud juba 1,5 kuud, teda on alati nii hea meel näha ja kuulda, mille kõigega ta tegeleb. Ja kuigi tal seekord ühtegi pilli kaasas ei olnud, oli ikkagi tore, et ta istus lõkke ümber ja rääkis näiteks sellest, milline  uus muusikaline tegevus teda köidab. 

Meie pere jäi metsaskäiguga igati rahule, hing sai kosutust ja keha karastust! Nii hea on ikka kõik koos olla... Aitäh Robin, et viitsisid viitsida :) Ja Arvo! Tema organiseerimisvõime on kadestamisväärne ning tänu sellele, et tal oli kõik üksipulgi läbi mõeldnud, ei olnud kogu metsasoleku ajal ühtegi errorit - kõik toimis õlitatult! Ja muidugi meie armas Sebastian.... lõpuks ometigi ta sai metsa, ta oli selle üle nii üliõnnelik, et ega seda ei saagi niimoodi lihtsalt sõnedesse panna :) 

Aitäh kõigile, kes kaasa tegid! Järgmise korrani!



pühapäev, 28. jaanuar 2018

Kõik head asjad Pärnus

Jõuluvanal on kombeks juba mitu head aastat tuua meile kingituseks teatripileteid ja seekord oli ta kohe eriti helde olnud ja toonud piletid tervele perele Pärnu Endla teatrisse etendusele "Et Sa kaotaksid kõik". Ja eile jõudiski see teatripäev kätte.

Alustasime oma elamusõhtut HeaMaa restoranis, kuhu Arvo pani meile laua kinni kella poole neljaks. Me olime Arvoga varem selles restoranis käinud, kuid tookord me olime väliterassil ja me ei teadnudki, milline see restoran seest välja näeb. Sisse astudes mõtlesin, et kuskil on mingi saal veel, aga tuli välja, et ei olnudki. Oligi selline üks väikene saal (kohti vist kahekümnele inimesele), mis oli väga hubane ja helge. Valdavad toonid olid valge, roheline ja lilla. Hästi palju oli nipsasjakesi (erinevad laualambid ja kujukesed, küünlad, mis ei põlenud (?) ). Meie laud oli saali lõpus ja laud oli kaetud viiele. Sebastainile interjöör meeldis, tema jaoks on oluline, et kõik oleks puhas ja korras, seetõttu näiteks talle Põhjaka mõis eriti ei meeldi, sest seal on tema meelest seinad koledad. 


Alustuseks toodi meile kohapeal küpsetatud sepikut meresoolavõiga. Sepik oli väga maitsev ja koos selle soolase võiga kadus laualt sama kiiresti, kui lauda tuli. Sebastian maistes ka väikese tüki sepikut, aga tunnistas selle söögikõlbmatuks. 


Mina, Arvo, Robin ja Triin tellisime endale eelroad. Sebastian kahjuks ei saanud eelroaks midagi tellida, sest menüüs lihtsalt polnud ühtegi sellist asja, millest oleks saanud kasvõi midagigi kokku kompunnida. Ja ei ole mitte mingisugust mõtet tellida midagi igaksjuhuks, et äkki ta sööb. Ei söö. Mina, Robin ja Triin võtsime endale "Hea Maa leib, suitsutatud veisesüda, peterselli majonees" JA Arvo võttis "Vürtsikilu, heeringamari, soolakartul, vutimuna". Me siis Arvoga jagasime enda taldrikutelt Sebastianile ka suupoolist (mina leiba, Arvo kartulit). Mulle maitses eelroog väga. Leib oli nii mõnusa krõbeda koorikuga ja see peterselli majonees oli ülemõistuse hea :) Ma natukene põdesin, et veisesüda ja ikkagi süda ja mis see endast kujutada võib, aga tegelikult oli tegu lihtsalt imeõhukeseks viilutatud singiga. Kui ei oleks teadnud, et on süda, siis poleks küll aru saanud. Arvo eelroog oli superilus vaadata. Iga detail oli hoolega läbi mõeldud ja taldrikule seatud ning Arvo sõnul oli tegu väga hea eelroaga. 

Veisesüda
Vürtsikilu
Pearoogade valimisega oli natukene keerulisem. Sebastianile tellisime lihtsalt praekartulid kohaga ehk siis kahest erinevast praest kokku pandud roog ja õnneks nad olid valmis muudatusi tegema. Mina ja Robin tellisime "Veise põsk, pastinaagipüree, veinikaste", Arvo tellis "Sea sisefilee, kartul, kukeseened, veinikaste" ja Triin võttis riski ning tellis endale "Koha, maapirnipüree, tomat ja redis, koorekaste". Minule ja Arvole meeldisid meie pearoad väga, Robinile meeldis peaaegu, Triinule ei maitsenud eriti kala ja Sebastian sõi ikka suht vägisi üle poole oma praest ära. Sebastiani arvates oli tobe jätta kartulid koorimata, sest tegu ei olnud värskete kartulitega ning kala karjus pipra järele ning oli lihtsalt täiesti maitsetu :) Triin ütles, et kala maitses liiga ....kalaselt ja Robin ütles, et pool lihatükki oli hea, aga poolel oli veider maitse. Minule meeldis kõik :) aga ma ei lähe vist arvesse, sest... mulle maitsebki kõik, kui see ei ole just piima-juurviljasupp :))) Kui ma millegi kallal nokiks, siis porgandid oleks võinud natukene pehmemad olla. aga ma tegelikult ei virise millegi kallal. 

Sebastiani praad
Sea sisefilee
Koha
Veisepõsk
Magustoidud olid ka peaaegu kõigil erinevad. Mina ja Robin valisime "Šokolaadi fondant, šokolaadimuld, karamelli-balsamico jäätis", Arvo tellis "Brüleekreem, pohlasorbee, krõbe küpsis", Sebastianil oli ainult vaniljejäätis ja Triin proovis "Vegan juustukook, mustikas, kikerherne besee". Kui desserdid lauda toodi oli Sebastiani esimene lause "Ma olen täiesti pettunud!", sest tal oli üks ainukene jäätisepall... mis maitses muidugi väga hea, lihtsalt seda oli liiga vähe. Ülejäänud jäid oma magustoitudega väga rahule. Olid parajalt magusad, parajalt kreemjad, parajalt šokolaadised, parajalt värsked ja parajalt suured :) Lahkudes said kõik ühe šokolaaditrühvi ka :)

Sebastiani jäätis
Šokolaadi fontant
Vegan toorjuustukook
Kreembrülee
Kõhud täis söönud, oli meil veel teatrini kaks tundi aega, mis tekkis seetõttu, et pidime õhtusöögile plaanitust tund aega varem tulema, kuna soovitud kella ajaks ei olnud ühtegi vaba lauda broneerida. Pärnu poole sõites pakkus Arvo välja, et äkki läheme peale sööki Pärnu Muuseumisse. Guugeldasin, oli avatud ja sinna me HeaMaa restoranist läksimegi. 

Püsinäituse teemaks oli 11000 aastat ajalugu ehk elamusi vanast ajast. Esindatud oli kiviaeg, keskaeg, barokiajastu, Eesti aeg ja kuurort ja NSVL. Sai näha erinevaid relvi, odaotsasid, raudrüüsid, kostüüme, raha ja nõusid (nii savist, portelanist, klaasist kui ka metallist). Olid topised ja mulle väga meeldis lähiümbruse vanim inimkuju, mis valmistati üle 8000 aasta tagasi. See oli nii ehtne, et natukene kõhe isegi oli :) 


Triin proovis vööd punuda ja Sebastiani kaalusime nõukaaja kaaluga ära :) Ühes nurgas oli üles seatud NSVL-u aegne elutuba, see oli küll nagu mingi äratundmishetk. Ja nägi ikka väga õunde välja! Hea on elada 21.sajandi vabas Eestis. Arvol oli umbes samasugune äratundmishetk. Sebastian, Robin ja Triin ei tundnud midagi, sest nad on juba uus põlvkond. 


Suurim püsinäituse osa on pühendatud eestlaste rahvuslikule ärkamisele 19. sajandi keskel, linnastumisele ja valitsemise ülevõtmisele Eesti linnades ning vabariigi rajamisele, mis kuulutati välja 23. veebruaril 1918 Pärnust. Olemas olid isegi president Pätsi käsitsi kirjutatud kirjad ja peaks mainima, et meie presidendil oli päris ilus käekiri :) 


Muuseum külastatud, läksime Pärnu Endla teatrisse vaatama Jaanika Juhansoni lavastatud tumedat põnevikku "Et Sa kaotaksid kõik". Osades olid Liis Karpov, Kati Ong, Ireen Kennik, Priit Loog, Lauri Mäesepp, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Artur Linnus. Meie istekohad olid suures saalis põrandal, rida neli ja see oli väga hea etendusevaatamsie koht (tulevikutarbeks tallele).

Kui ma etendust välja valisin, lähtusin kõige enam sellest, et Sebastian on ka kaasas ehk siis see pidi teda paeluma. Kõige kindlam valik oleks olnud mõni komöödia, aga kõik Endla komöödiad on meil nähtud, Draamas aga polnud pileteid sobivaks ajaks. Ja siis ma sattsuingi selle põneviku peale. Kuna kirjelduses olid mõisad ja teema põnevik, siis arvasin, et küllap seal kummitab ja see läheb Sebastianile väga peale. Teemaks oligi see, kuidas seltskond noori läks inimtühjale (nende arvates inimtühjale) saarele oma uut soetatud mõisa vaatama ja leidsid sealt eest õde-venda, kes olid eluheidikud ja resideerusid selles mõisas. Õde-venda olid väga sünged ja tundus, et varjavad mingisugust saladust selles vanas ja lagunenud mõisas. Niimoodi hakaksidki need kaks erinevat seltskonda selles mõisas ühiselt ühte ööd mööda saatma ja juhtuma hakkasid igasugused veidrad asjad. Loomulikult olid esindatud kummitused, hirmsad hääled, voolukatkestused, mõrvad, kadumised, ehmatused jne. Sebastian paar korda isegi ehmatas niimoodi, et väikene karjatus vupsas suust välja. Poolajal küsisin, et kas talle meeldib või on liiga hirmus, siis ta ütles, et hirmus on küll, aga meeldib :) 


Väga oskuslikult oli teisel poolajal ära toodud põhjused, miks mõisas kummitab ja kulminatsioon oli üsnagi mitte etteaimatav. Igatahes oli antud etenduses põnevust kuhjaga ja meie perele meeldis väga. Eriti suures vaimustuses oli Triin, kes ütles, et ta oleks nõus seda tükki isegi veel kord vaatama. Ta ütles, et see oli nii ilus etendus ja tal tõusid ihukarvad püsti, kui see läbi sai. Hästi vahva oli see, et etendus sobis tõesti kõigile - nii 11aastasele kui 37aastasele ja kõigile neile, kes sinna vahele jäid oma vanusega. Oli põnevust, oli natukene komöödiat, oli äge lavaline kujundus koos videokunstiga. Need kummituslikud efektid olid väga ägedalt tehtud ja üleüldse oli enamus etendust selline tunne, et appikene, mis nüüd kohe juhtuma hakkab :))))

Meil oli väga tore laupäev! Maitseelamusi ja kunstiealmusi täis. Ja meil Arvoga on väga, väga hea meel, et Robin ja Triin ikka tahavad koos meiega ringi käia, sest see ehk kinnistab harjumust ja me saame ka tulevikus igasuguseid vahvaid asju koos teha. Kogu päev oli küll üleni riske täis (söögid, muuseum (äkki neil on igav?) ja etendusest polnud ju ka aimu, et kuidas ja kas ning mul on nii hea tõdeda, et kõik läks täiesti suurepäraselt! 

Aitäh, armas perekond, selle vahva päeva eest Pärnus! Teiega koos ma olen valmis igale poole minema ja igasuguseid asju kogema :)