laupäev, 12. mai 2018

Trotsist sündinud kampsun

Mu kollane kampsun oli kuidagi päevinäinud ja ma tundsin, et ma pean endale uue kampsuni kuduma. Tuulasin mööda interneti avarusi ja ma ei tea ise ka, aga millegi pärast mul oli tunne, et ma tahan endale terracotta (rooste) värvi kampsunit. Sellist sooja ja pehmet. Väljavalitud lõngaks osutus Drops Lima, sest Arvo kampsun tuli sellest lõngast väga pehme, soe ja ilusa koeline. Kudusin kampsuni valmis ja siis... läks nihusti. Kohe täiega. 

Hinges suuremat sorti pettumus ja veel suuremat sorti trotsiga hakkasin otsast peale. Ma tean jah, et ma võin vahel ikka uskumatult rumal olla, aga ma oma rumalusest lasen sõrmedel siis seda hoogsamalt liikuda. Üsna mängleva kergusega kudusin kampsuni valmis. 


Ilus kampsun on. Ja soe. Ainult et .... puhtast trotsist pean sellega nüüd harjuma. Ja ma ikka harjutan.... Robin ütles, et see kampsun väga sobib mulle... ma ise veel ei ole sellest aru saanud. Võibolla tõesti on pisut kummaline värvivalik, aga mul oli selline tunne, et mul on just seda värvi kampsunit vaja. 

Hirmus loom see kange iseloom ikka :) Ma olen viimasel ajal kaks suurt kampsunit kaks korda kudunud. Loodetavasti ei juhtu seda nii pea rohkem. Selle vältimiseks heegeldan praegu hoopis mänguasju. Näiteks selliseid:


Imelikul kombel ei ole suveilmade saabumine vähendanud minu soovi käsitööd teha. Ma muidu olen soojal ajal ikka üsna tagasihoidlik käsitööd tehes, aga praegu on küll selline tunne, et ma midagi muud ei teekski, kui ei peaks :) Ju siis on praegu nii vaja... 





pühapäev, 6. mai 2018

Keila-Joa matkarada ja Mardi fotonäitus

Täna oli väga tore päev, sest oli matkapäev :)

Liivi helistas nädala sees ja tegi ettepaneku minna koos loodusesse ja Mardi fotonäitust vaatama ja ega meile ei ole vaja kaks korda öelda, et lähme matkama. Leppisime kokku pühapäeva, mis sobis kõikidele kõige paremini ja saime kokku Keila-Joa matkaraja alguspunktis. 

Ilm oli suurepärane, tõenäoliselt selle kevade kõige ilusam päev. Oleme Keila- Joal tegelikult palju kordi käinud ja juga näinud, aga iga kord on see ikka ühtmoodi ilus vaatepilt. Meie pere jõudis varem kohale ja siis me uurisime pool tundi seda joa ümbrust aja kulutamise mõttes ja ilupiltide tegemise mõttes. Ainuke asi, mis mind isiklikult häirib on see kõva kohin... ma tahaks, et oleks vaiksem, aga see on kohin on joa juures möödapääsmatu. 


Kui Liivi ja Mart ka kohale jõudsid võtsime kohe suuna matkarajale. Rada kulges mööda jõe kallast ja oli üsnagi vahelduv. Mäkketõuse oli palju ja ühtlasi ka langusi, mida mina kardan. Mulle kohe üldse ei meeldi mäest alla minna... Arvo tavaliselt turvab mind. Täna eriti, sest mul on põlv haige. 

Loodus on praegu nii ilus! Nii palju lilli, hiirekõrvus puud, linnulaul, jõe kohin - väga mõnus jalutuskäik. Kokku kõndisime peaaegu kuus kilomeetrit, aga see ei ole üldse palju, sest poole peal me pidasime piknikut ka ja puhkasime jalga karulaugu põllul jõe ääres. 

Me käisime ühel väikesel saarekesel ka (seal me tegime tagasiteel pikniku ka). Tavaliselt mina jään maha, sest ma kardan, aga Arvo aitas mind ja ma sain ka teistega koos üle jõe minna :) Robinil jalg libises ja siis ta pidi ülejäänud matka märja jalaga tatsuma, aga ta arvas, et oligi hea jahutus :) Me ei olnud kunagi oma perega käinud sellel rajal nii pikalt, et oleks mereni jõudnud, seega oli meile see uudne kogemus, et see rada lõppes mererannas. Meri oli täna nii ilus! Helesinine ja täiesti rahulik, kallas oli kivine ja adru haises - just nii nagu mere ääres olema peab. 

Mõõgavõitlus
Piknik puuvõres
Puhkepaus karulaugu põllul :)

Peale matkamist sõitsime Tallinnasse Vaba Waldorfkooli, kus Mardil on üleval fotonäitus, mille nimi on "Pudru ja kapsad". Mõned fotod olid väga head! Mart on kõik näitusel olnud fotod teinud manuaalselt (peegelkaameraga) ja ühtegi fotot ei ole töödeldud. Mõni foto teemas tekitas minus küsimusi, kuid üldjoontes oli äge väljapanek. Liivi oli kirjutanud näitust tutvustava teksti ka, see oli väga sügav - nagu Liivi ongi :) Kõrvalseinas oli teise gümnasisti fotonäitus, aga mulle meeldis meie Mardi oma rohkem, sest oli vaheldusrikkam ja emotsionaalsem. Teise töö teema oli valgus ja varjud, kõik fotod olid väga sarnased ja ainult asjadest. Inimesi ega loomi ei olnud. Taimi ka mitte. 


Väga mõnus pühapäev oli koos Liivi ja Mardiga :) Me oleme nendega viimasel ajal rohkem kohtunud ja see on väga tore! sest nad on ühed hirmus vahvad inimesed! Ja nendega koos on tore igasugu asju looduses teha. Ja muidu ka teha :) Päev oli küll pikk ja väsitav, aga tegelikult on hinges hea olla...

Loodetavasti jõuame sellel ilusal kevadel veel palju kohtuda ja koos olla ning asju teha! Nagu Liivi ütles - teistsugused peavadki kokku hoidma :) Meie hoiame!






teisipäev, 24. aprill 2018

Supelsaksad ja "Kaarnakivi perenaine"

Kinkisin Liisule sünnipäevaks teatripiletid ja ühtlasi kinkisin kohe neli piletit, et kõik koos minna :)

Nagu ikka käisime enne etendust söömas. Seekordseks valituks osutus kohvik Supelsaksad, sest nende menüü oli teinud 100%lise muudatuse ja ma tahtsin neile uue võimaluse anda, kuna paar aastat tagasi ma pettusin... Eriti meeldis mulle see, et nende roogade nimed olid muutunud eestikeelseks ehk siis ma sain menüüd lugedes aru, millest toit koosneb ja see ei ole mitte väikene asi. 

Mulle väga meeldib Supelsakste miljöö. Seal on nii palju värve, lampe, lilli, fotosid, maale, pudeleid ja muid nipsasjakesi... nii detailne ja nii hubane. Isegi suhkrutoosid on erinevad ja lisavad igale lauale omanäolisust.



Meie Arvoga jõudsime varem kohale, sest Liisu ei saanud nii vara tulla töö tõttu, aga meie tahtsime kindlasti kolmekäigulise eine süüa. Eelroaks tellisime mõlemad "Kanamaksa-lehterkukeseene pasteet Supelsakste võisaiaga". Natukene põdesime, et hakkame kindlasti Põhjaka pasteediga võrdlema, aga siis otsustasime, et ei võrdle, kuna nii me ei saagi enam kuskil mujal söömas käia. Pasteet oli väga huvitava maitsega, pisut nagu hapukas. Samas oli tekstuur pehme ja siidine ning mina küll ei suutnud seeni tuvastada, kui just needsamad seened ei andnud seda pisut hapukat maitset. Nende võisai oli lausa võrratu! Pehme, õhuline, parajalt soolane. Serveering oli ka väga äge.


Pearoad valisime erinevad. Mina tellisin "Tallelihahautis mustade ploomide, šalottsibula, kirsstomatite ja kartuli-kaalika püreega" ja Arvo otsustas süüa "Taignas küpsetatud pardifilee viigimarjakastme, rohelise salati ja purjus pirniga " (Liisu sõi sama, mis Arvo ja Raivo sõi "Seakõht ja veise sisefilee punase kapsa ja rosmariinikartulitega"). Kui mu pearoog lauda toodi, siis ma pidin esialgu õhku ahmima, sest see oli üüratu. Ausõna, ma ei saa aru, miks see praad nii suur peab olema! Eriti, kui arvestada, et nad pakuvad ka eelroogasid. Sain kohe aru, et ei jaksa seda eladeski ära süüa ja ega ei jaksanudki. Isegi see ei aidanud, et iseenesest oli hautis väga hea! Maitsekas, liha oli lagunev ja ülipehme, püree siidine, leem maitsekas ja ploomid lisasid magusust - tõesti väga hea! Aga ära sõin sellest umbes poole. Arvo nii rahul ei olnud, aga ma viimasel ajal eriti ei imesta selle üle :) Teda häiris see väga suur maltsahunnik ja see, et viigimarjakaste oli külm. Part iseenesest oli tema meelest parajalt küps, Liisu oma oli Liisu sõnul üleküpsenud. Raivo sõnul oli tema prael liiga vähe soola. Niiet, tegelikult jäin rahule ainult mina, sest ma ise küll nii maitsekat tallehautist teha ei oskaks :)


Arvo üllatas mind, kuna valis koogivalikust endale "Napoleonikoogi", kuigi "Beseekook" oli ka valikus. Kahjuks pidin seda kooki ikkagi Põhjaka Napoleoniga võrdlema ja võrrelda polnud eriti midagi. Ma ei salga - kook oli suur, ilus ja magus, aga selles magususes peitubki iva - see oli liiga magus. Kuna ma endale magusat haruharva luban, siis sõin selle muidugi ära, aga Arvo jaoks oli seda kõike liiga palju (ma võtsin tema koogist ka ampsu :) ). Liisu sõi beseekooki ja jäi sellega väga rahule, kuna kreem oli üsna hapukas, siis kõik kokku oli parajalt magus kook, aga ta ei jaksanud seda ära süüa - pool andis oma mehele. 


Minu silmis tõusid Supelsaksad jälle täiesti arvestatavale kohale, sest maitsed olid puhtad, lihtsad ja ilusad. Mina läheks sinna teinekordki sööma, aga ma ei tea, kas ma just kolmekäigulise eine sööksin, sest pearoad on seal tõesti suured. Arvoga on natukene keerulisemad lood, ta ei oskagi justkui enam muud sööki hinnata, kui ainult Põhjaka ja sellest on tegelikult kahju, sest nii ta ei anna endale ja ka söögikohtadele üldse võimalustki mõnusateks maisteelamusteks. 

Edasi läksime Endla teatrisse vaatama sajandi lugu "Kaarnakivi perenaine". Autor Andrus Kivirähk ja lavastaja Peeter Tammearu. Laval olid Lauli Otsar, Markus Habakukk, Piret Rauk, Ago Anderson, Märt Avandi ja Lauri Kink. Viiekümnendad aastad. Kõik on pahupidi ja katki, justkui oleks Eestimaast üle käinud keeristorm. Suur osa endisest maailmast on õhku haihtunud, vanad ajakirjanumbrid kõneleksid otsekui elust teisel planeedil. Inimesed peavad õppima elama sootuks uut moodi. Ja ometi on mingid asjad endised - need kõige iidsemad, kõige varjatumad. Ja see annab lootust, et ka kurjad ajad õnnestub siiski üle elada.

Etendus oli väga sünge, vürtsitatud väikese huumoriga. Teemaks oli Siberisse küüditatud vanemad ja nendest maha jäänud lapsed, kes püüdsid siis oma vana elu tagasi saada, aga ei suutnud, sest tütarlapse ainus soov oli, et vanemad saaksid koju tagasi. Mina ei suuda eriti selles nõukogude teemas samustada, sest ma olen nii palju noor inimene küll, et see mind enam otseselt ei puudutanud. Samas on ikka jube mõelda küll, milline oli elu 50ndatel aastatel - kommunismi kummardamine vägisi. Etenduse lõpus said kõik äraandjad surma ehk siis teatavas mõttes oli positiivne lõpp. Ometigi - Ilse oma vanemaid tagasi ei saanud....

Ei olnud parim etendus, mida näinud olen. Suhteliselt igav ja tegevusetu oli. Koguaeg mõtlesin, et mis nüüd võiks juhtuda, et oleks põnevam, aga ega midagi väga ei juhtunudki. Ilse luges aga muudkui oma ajakirju kõva häälega. Vanapagan tõi natukene nalja ja põnevust sisse, aga ikkagi suht lahja värk. 

Selline väljasõit siis koos Liisudega :) Tegelikult oli tore ja sai kodust välja ja sai Liisuga koos olla, mis oligi selle asja põhieesmärk. Nüüd jään ootama Liisu etteastet meile midagi toredat organiseerima :) Aga tõenäoliselt jõuan ma ennem 80aastaseks saada :)))))



laupäev, 14. aprill 2018

Teekarp Annele

Mul hakkas juba natukene paanika tekkima, sest Anne sünnipäev ligines ilmatumal kiirusel ja mul ei olnud ühtegi ideed, mida talle sünnipäevaks teha, aga see teadmine oli, et midagi ma pean ikkagi ise talle tegema. Ja siis ühel ööl mulle tuli teadmine, et ma pean talle meisterdama ühe suure magnetkinnitusega teekarbi :)

Teeme TeistMoodi Käsitöösalongis saab ikka asju teha, kui vaja on :) Ja saab täiesti privaatselt ka teha, kui ikka muudmoodi hing ei luba, sest seal on üks lahke Signe, kes on alati valmis aitama. Signe juhendamisel on uskumatult ladusalt võimalik meisterdada ka nendel, kes selles tegevuses just väga kõva käpp ei ole. Ennast ma pean üsna kiireks õppijaks ja seetõttu sujus meie kostöö väga hästi. 

Ma teadsin sellel ööl seda ka, et see karp peab saama heleroheline ja kuskil peavad olema täpid. Vaimusilmas nägin, et sisu, aga ei välistanud ka muid võimalusi, sest ma ei teadnud, kas antud karpi tehakse disainpaberitega või tehakse seda tapeediga. Kohale jõudes nägin enda suureks rõõmuks, et heleroheline tapeet oli valikus ja mul oli hetkega selge, milline minu karp olema saab. Töö ise oli aeganõudev ja nõudis suurt täpsust. Kui ikka 0,3cm, siis nii ongi. Ei saa olla ei rohkem ega vähem. Iseenesest midagi üle mõistuse keerulist ei olnud, sest olen korra varem meisterdanud suure kolmekordse ehtekarbi (ikka Annele :) ) ja töövõtted olid selged, aga ikkagi kulus palju aega, sest ma ju tahan kõike hirmus korralikult teha. 

 

Ma jäin valmis tööga väga, väga rahule. See tuli just niisama õrn nagu ma isegi olen :) Ma sain helerohelise ja sain täpid ka ning ma Annele meeldis karp väga :) Mulle endale meeldiks ka, kui keegi mulle sellise kingituse teeks...

Ma olen väga tänulik Signele, kes aitas ja õpetas! Kui Sul on hea õpetaja, siis on ka kergem raskeid asju teha. Mul on hea meel, et see karbi tunne mulle peale tuli ja et ma ikka ise jälle millegagi olen hakkama saanud. Anne jaoks.


Õnn tuli
kuldkollane
tõi kaasa soojuse. 
Õnn tuli 
taevasinine
tõi kaasa headuse.
Õnn tuli 
siiru-viiruline
tõi kaasa seiklused.
Õnn tuli
kirsipunane
tõi kaasa armastuse!


Palju õnne, armas Anne :)