Mis siis sellel suvel toimunud on?
Päris hiliskevadel ehitasid poisid endale isa abiga treehouse:) Projekt oli vinge ja külla uuel aastal seda täiustatakse. Tundub, et onn on see koht, kuhu põgenetakse paha tujuga.
Kohe suve alguses õppis Sebastian ilma abiratasteta rattasõidu ära. See käis nii kähku, et keegi ei jõudnud isegi "möh" öelda. Mu emasüda ei vedanud mind alt - käes oli absoluutselt kõige õigem hetk!
Robini klassiga käisime kahepäevasel reisil Saaremaal. Meie käisime kogu perega ja loomulikult meeldis see poistele väga. Meile endile muidugi ka. Robinil on toredad klassikaaslased toredate vanematega ja õpetaja Mairet jääme kõik taga igatsema.
Nii palju on ilusaid pilte, et raske on valida, kuid mis kõige tähtsam - ma ei tea kedagi, kes poleks selle reisiga rahule jäänud.
Väga palju sai see suvi käidud marjul: maasikal ja vaarikal. Marju võis süüa nii palju, kui sisse mahtus ja moosi sai keedetud erinevaid: maasika, metsvaarika, kirsi, tiki, rabarberi-ingveri, õuna. Nüüd suve lõpul oleme käinud korjamas veel pähkleid.
Väga palju käisime ujumas. Põhiliselt küll jões, kuid sattusime ka mere äärde. Sebastiani lemmikkohaks kujunes sel suvel Riina Rand, Robinile meeldis enam "kaablikas".
Me saame nüüd õues süüa teha. Päris sööki. Mitte ainult grillida. Järgmise suve projekt on ürdipeenar väliköögi kõrval. On hämmastav, mis kõik võib juhtuda kahe täiskasvanud inimesega, kui nad loobuvad suitsetamisest. Pooleteise aastaga oleme söögitegemises teinud suure hüppe ja oleme õppinud nautima erinevaid viise söögitegemiseks.
Loomulikult käime me igal suvel ka loomaaias, kuigi ma pean ausalt tunnistama, et ma tundsin sel suvel kuidagi tülgastust selles tohutus zoopargis kõndimisest, kuna valdav osa puure on täidetud erinevate kitsedega. Ma võibolla olen segane ja ei oska mõista, kuid päriselt ka jääb mulle arusaamatuks, miks ma pean nii palju maad maha kõndima selleks, et vaadata kitsi ja kitsi ja kitsi.
Võsu... Sinna satume me ka juba mitu aastat järjest igal suvel. Tavaliselt oleme kaks ööd ja oleme püüdnud selle käigu sättida ikka nii, et saame ühe terve päeva rannas vedeleda ehk siis oleme olnud ilmataadiga ühenduses ja rannailma välja kaubelnud.
Sai käidud minu suguvõsaga Ida-Virumaal. Marsruut oli Valaste juga, Toila Oru park, Kohtla-Nõmme kaevurite muuseum, Kauksi puhkekülas ööbisime 2 ööd, Alutaguse seikluspark, Vaivara sinimägede muuseum, Narva kindlus, Mustvee sibulaturg ja Elistvere loomapark. Tore oli ja läheks veel, kuid järgmine kord kindlasti koos Arvoga:) Me ei suuda kohe midagi lõplikult nautida, kui teda pole meiega.
Siis me käisime veel Hobulaiul Arvo suguvõsaga, millest ma juba olen selle blogis kirjutanud, seega, ei peatuks siinkohal pikemalt ja kirjutaks hoopis sellest, et käisime kanuutamas ka. See on üks mõnusamaid asju minu arvates. Mulle kohe väga meeldib ja ma loodan, et järgmine suvi me läheme jälle.
Selline oli meie suvi... Eestimaine ja aktiivne, nägime ja kuulsime, korjasime ja kõndisime. Loodetavasti saime kõik palju D-vitamiini, et talvel tervetena püsida. Tore suvi oli, kuid uuelt suvelt ma jään ootama veel rohkem hetki koos Arvoga. Kõik meie suvepäevad on seda täiuslikumad, kui tema on koos meiega:) Igathes - me kõik jääme uue suve ootusele!
Väga palju sai see suvi käidud marjul: maasikal ja vaarikal. Marju võis süüa nii palju, kui sisse mahtus ja moosi sai keedetud erinevaid: maasika, metsvaarika, kirsi, tiki, rabarberi-ingveri, õuna. Nüüd suve lõpul oleme käinud korjamas veel pähkleid.
Väga palju käisime ujumas. Põhiliselt küll jões, kuid sattusime ka mere äärde. Sebastiani lemmikkohaks kujunes sel suvel Riina Rand, Robinile meeldis enam "kaablikas".
Me saame nüüd õues süüa teha. Päris sööki. Mitte ainult grillida. Järgmise suve projekt on ürdipeenar väliköögi kõrval. On hämmastav, mis kõik võib juhtuda kahe täiskasvanud inimesega, kui nad loobuvad suitsetamisest. Pooleteise aastaga oleme söögitegemises teinud suure hüppe ja oleme õppinud nautima erinevaid viise söögitegemiseks.
Loomulikult käime me igal suvel ka loomaaias, kuigi ma pean ausalt tunnistama, et ma tundsin sel suvel kuidagi tülgastust selles tohutus zoopargis kõndimisest, kuna valdav osa puure on täidetud erinevate kitsedega. Ma võibolla olen segane ja ei oska mõista, kuid päriselt ka jääb mulle arusaamatuks, miks ma pean nii palju maad maha kõndima selleks, et vaadata kitsi ja kitsi ja kitsi.
Võsu... Sinna satume me ka juba mitu aastat järjest igal suvel. Tavaliselt oleme kaks ööd ja oleme püüdnud selle käigu sättida ikka nii, et saame ühe terve päeva rannas vedeleda ehk siis oleme olnud ilmataadiga ühenduses ja rannailma välja kaubelnud.
Sai käidud minu suguvõsaga Ida-Virumaal. Marsruut oli Valaste juga, Toila Oru park, Kohtla-Nõmme kaevurite muuseum, Kauksi puhkekülas ööbisime 2 ööd, Alutaguse seikluspark, Vaivara sinimägede muuseum, Narva kindlus, Mustvee sibulaturg ja Elistvere loomapark. Tore oli ja läheks veel, kuid järgmine kord kindlasti koos Arvoga:) Me ei suuda kohe midagi lõplikult nautida, kui teda pole meiega.
Siis me käisime veel Hobulaiul Arvo suguvõsaga, millest ma juba olen selle blogis kirjutanud, seega, ei peatuks siinkohal pikemalt ja kirjutaks hoopis sellest, et käisime kanuutamas ka. See on üks mõnusamaid asju minu arvates. Mulle kohe väga meeldib ja ma loodan, et järgmine suvi me läheme jälle.
Selline oli meie suvi... Eestimaine ja aktiivne, nägime ja kuulsime, korjasime ja kõndisime. Loodetavasti saime kõik palju D-vitamiini, et talvel tervetena püsida. Tore suvi oli, kuid uuelt suvelt ma jään ootama veel rohkem hetki koos Arvoga. Kõik meie suvepäevad on seda täiuslikumad, kui tema on koos meiega:) Igathes - me kõik jääme uue suve ootusele!
Aitäh, Kadri!
VastaKustuta