Kultuurne pärastlõuna Tallinnas ja seda puhtalt puhkamise eesmärgil. On uskumatu, kui ära võib väsida, kui jätta oma asjad viimasele hetkele ja siis lasta ühe hooga õppesessiooni lõpuni. Ma ausõna igakord tõotan endale, et ma enam kunagi nii ei tee, kuid no ei tule välja. Ma ausaltöeldes imestan enda tööjõudlust, kui olukord seda nõuab, aga tegelikult mitte sellest ma ei tahtnud täna kõneleda.
Seoses sellega, et mul oli reedel vaja käia TLÜs ja ära anda oma õpingute plaan (enam nõmedamat asja ei annakski välja mõelda), siis mõtlesime, et kasutame juhust ja läheme muuseumi ka. Olen veendumusel, et alati ei pea ainult uisutama või muud moodi füüsiliselt lõbutsema. Mõnikord võib lõbutseda natuke harivamal moel ka. Äkki õnnestub sellisel moel kasvatada natuke paremaid mehi, kui need jubedad naiste poolt väljamõeldud seinapostituste mehed facebookes (kuigi...mulle tõesti jääb arusaamatuks, kuidas selliseid postitusi saab likeda...)
Seekord sai valituks Eesti Meremuuseum Paksus Margareetas. Mereteema ja laevateema on meie teema. Sebastian räägib juba kolm aastat, et kui ta suureks kasvab, siis ta hakkab kapteniks ja sõidab Soome ning mina saan ka alati kaasa, tasuta. Selles on tegelikult üksjagu kurbust, kuid vähemasti on siht silme ees.
Eesti Meremuuseumis on eksponaadid meresõidu algusaegadest kuni tänapäevani. Ma olen lihtsalt sõna otses mõttes hämmingus nendest nikerdatud laevamudelitest. Kui ma mõtlen, et keegi neid põlve otsas nikerdanud, siis ma võtaks ta ees mütsi maha, kui ta veel elavate kirjas oleks.
Paksu Margareeta katuselt avaneb võrratu vaade Tallinna Sadamale. Mina olen muidugi selline kohutav jänes, et mulle sellised ülesronimised ja katustel viibimised tekitavad õudu, aga ma olen võimeline end ületama, kui see on hädavajalik. Ja hädavajalik on see kindlasti, kui sind saadab pidevalt meestevägi.
Juhtumis jääb samale tänavale ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, kus parasjagu oli avatud viis uut näitust. Edgar Valteri galeriis oli valik tema illustratsioone, põhiliselt Pokudest ja Pintselsabadest. Mulle väga see Pokumaailm meeldib. Mõni lasteraamat on kohe lapsele ja mõni lastekirjanik oskab rohkem lapse tasemele laskuda. Samas muidugi ei saa jätta mainimata, et igalpool on iva ka. Kes veel pole lugenud, siis lugege - lastele või endale, vahet pole.
Kõige enam avaldas mulle ja Arvole muljet Anita Paegle illustratsioonide näitus. Anita on tuntuim Läti lasteraamatute illustreerija ja ta tutvustas end kui aeglast töötajat. Ma ausaltöeldes ei imesta ka, et ta aeglaselt töötab - tema joonistused olid udupeened, kui nii võib öelda. Kahjuks ei olnud ühegi maali all nime, kuid pildid rääkisid enda eest. Tegu oli väga lastepäraste joonistustega, kuid nii täpsed ja nii peened, et silm lausa puhkas. Anita näitus oli paigutatud saali.
Trepigaleriis oli üles pandud Andrejs Naumovsi (samuti Läti) maalinäitus. Vastupidiselt Anitale olid tema maalid suured, rohke värvi ja laia pintslitõmbega. Mingit udupeensust polnud, kuid meile meeldis fantaasiarikkus. Mõelda vaid - ühel maalil sõid koprad ümarlaua ääres õhtust:D Vot see oli hea maal, ausõna. Sebastianile meeldis aga hoopis kõige rohkem maal, kus oli ainult loodus ja ei ühtegi looma, lindu, inimest.
Ülemisel korrusel oli mängukarude näitus "Karu kutsub külla" ja üks kapitäis sigasid "Mari Hundi põrsakogu". Eesti Lastekirjanduse varakambris olid eesti kunstnike maalitud taburetid - need olid väga ilusad. Üldse oli tegu ühe väga ilusa sisearhitektuuriga majaga. Arvo pildistas vist kõik aknalingid ja laemaalid ära. Minule meeldis eriti selle maja hubasus ja muidugi all lauas istuv tädike, kes oli lahke ja jagas infot nii palju, kui vaja ja peale ka.
Nii et, selline mõnus pärastlõuna. Soe ja hubane. Poistele meeldis ja meile ka. Aga ärge muretsege - pärast sellist kultuurišokki said lapsed ikka Hesburgerisse ka:D Lõbu ja ebatervislik käivad ju ikka käsikäes. Nagu ka arst ja ebatervislik. Igatahes tutvustab TEA Kirjastus 3.novembril "Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamatut". Kes satub sinnakanti, minge läbi. Näete Läti kunstnike vapustavaid töid ka ja Edgar Valteri illustratsioone ka.
PS. Poisid olid täna kutsutud Märjamaa Lasteraamatukogusse jätma hüvasti Tehnika tänava ruumidega. Me sinna küll ei jõudnud, kuid poisid tõid nädala sees endale suure hunniku raamatuid - et ikka jaguks nii kauaks, kuni raamatukogu kinni on. Seega - Eesti Lasteraamatute Keskuse külastus oli ju igati asjakohane.
Seekord sai valituks Eesti Meremuuseum Paksus Margareetas. Mereteema ja laevateema on meie teema. Sebastian räägib juba kolm aastat, et kui ta suureks kasvab, siis ta hakkab kapteniks ja sõidab Soome ning mina saan ka alati kaasa, tasuta. Selles on tegelikult üksjagu kurbust, kuid vähemasti on siht silme ees.
Eesti Meremuuseumis on eksponaadid meresõidu algusaegadest kuni tänapäevani. Ma olen lihtsalt sõna otses mõttes hämmingus nendest nikerdatud laevamudelitest. Kui ma mõtlen, et keegi neid põlve otsas nikerdanud, siis ma võtaks ta ees mütsi maha, kui ta veel elavate kirjas oleks.
Paksu Margareeta katuselt avaneb võrratu vaade Tallinna Sadamale. Mina olen muidugi selline kohutav jänes, et mulle sellised ülesronimised ja katustel viibimised tekitavad õudu, aga ma olen võimeline end ületama, kui see on hädavajalik. Ja hädavajalik on see kindlasti, kui sind saadab pidevalt meestevägi.
Juhtumis jääb samale tänavale ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, kus parasjagu oli avatud viis uut näitust. Edgar Valteri galeriis oli valik tema illustratsioone, põhiliselt Pokudest ja Pintselsabadest. Mulle väga see Pokumaailm meeldib. Mõni lasteraamat on kohe lapsele ja mõni lastekirjanik oskab rohkem lapse tasemele laskuda. Samas muidugi ei saa jätta mainimata, et igalpool on iva ka. Kes veel pole lugenud, siis lugege - lastele või endale, vahet pole.
Kõige enam avaldas mulle ja Arvole muljet Anita Paegle illustratsioonide näitus. Anita on tuntuim Läti lasteraamatute illustreerija ja ta tutvustas end kui aeglast töötajat. Ma ausaltöeldes ei imesta ka, et ta aeglaselt töötab - tema joonistused olid udupeened, kui nii võib öelda. Kahjuks ei olnud ühegi maali all nime, kuid pildid rääkisid enda eest. Tegu oli väga lastepäraste joonistustega, kuid nii täpsed ja nii peened, et silm lausa puhkas. Anita näitus oli paigutatud saali.
Trepigaleriis oli üles pandud Andrejs Naumovsi (samuti Läti) maalinäitus. Vastupidiselt Anitale olid tema maalid suured, rohke värvi ja laia pintslitõmbega. Mingit udupeensust polnud, kuid meile meeldis fantaasiarikkus. Mõelda vaid - ühel maalil sõid koprad ümarlaua ääres õhtust:D Vot see oli hea maal, ausõna. Sebastianile meeldis aga hoopis kõige rohkem maal, kus oli ainult loodus ja ei ühtegi looma, lindu, inimest.
Ülemisel korrusel oli mängukarude näitus "Karu kutsub külla" ja üks kapitäis sigasid "Mari Hundi põrsakogu". Eesti Lastekirjanduse varakambris olid eesti kunstnike maalitud taburetid - need olid väga ilusad. Üldse oli tegu ühe väga ilusa sisearhitektuuriga majaga. Arvo pildistas vist kõik aknalingid ja laemaalid ära. Minule meeldis eriti selle maja hubasus ja muidugi all lauas istuv tädike, kes oli lahke ja jagas infot nii palju, kui vaja ja peale ka.
Nii et, selline mõnus pärastlõuna. Soe ja hubane. Poistele meeldis ja meile ka. Aga ärge muretsege - pärast sellist kultuurišokki said lapsed ikka Hesburgerisse ka:D Lõbu ja ebatervislik käivad ju ikka käsikäes. Nagu ka arst ja ebatervislik. Igatahes tutvustab TEA Kirjastus 3.novembril "Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamatut". Kes satub sinnakanti, minge läbi. Näete Läti kunstnike vapustavaid töid ka ja Edgar Valteri illustratsioone ka.
PS. Poisid olid täna kutsutud Märjamaa Lasteraamatukogusse jätma hüvasti Tehnika tänava ruumidega. Me sinna küll ei jõudnud, kuid poisid tõid nädala sees endale suure hunniku raamatuid - et ikka jaguks nii kauaks, kuni raamatukogu kinni on. Seega - Eesti Lasteraamatute Keskuse külastus oli ju igati asjakohane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar