laupäev, 1. oktoober 2011

Tort ja 13 sibulat

Ja ongi oktoober käes. 01. oktoober on minu ema sünnipäev, seega kellele meeldivad sünnipäevad, siis tore päev. Meile meeldib vanaema, kuid sünnipäevad pole meie lemmikud alates sellest päevast, kui meie perre sündis Sebastian. Vaatamata sellele, et sünnipäevad ei ole meil lemmarite seas, algas päev tordi küpsetamisega. Ossa mait, kus too täna kerkis! Sellist asja polegi varem juhtunud, et sain biskviidi kolmeks lõigata. Ema arvas, et armastusega tehtud:)


Igatahes kell 09.45 viskasin ma selle tordi koos vahepläustiga külma ja mõtlesin, et nii ilusa ilmaga peab olema õues. Mõeldud, tehtud!
Meie tikripõõsaste vahel on olnud aegade algusest saati, kui mina Ukuarusse kolisin, üks väikene koht, kus on kasvanud tulbid ja nartsissid. Sel kevadel Sebastian muudkui ootas ja ootas. Lehed küll tulid, kuid õisi mitte. Eks need sibulad said vanaks, sest mul polnud peal sellist ealist iseärasust, et ma oleks soovinud sõrmed mullaseks teha. Lubasin siis kevadel lapsele, et paneme sügisel uued sibulad mulda - siis on, mida kevadel oodata. Aeg muudkui läks ja mul oli lubadus ikka veel täitmata. Nüüd ma parandasin selle vea, sest ilm oli nii ilus ja Tiina Lilleaias olid veel mõningad sibulad alles jäänud. Lausa nii mõningad, et me pidime Sebastianiga kraaklema minema, mis värvi tulbid meid kevadel rõõmustavad. Igatahes valis tema ühe paki ja mina ühe.


Kus ma nüüd ikka kaevasin ja kobestasin ja sobrasin ja vihmausse ühest otsast teise tõstsin:D Kohe hingega olin asja kallal nagu mul ikka on kombeks, kui ma midagi ette võtan. Ja muidugi pidin ma eriti hoolas olema, sest ma ei taha näha kevadel oma lapse nägu, kui sealt ei tule ühtegi tulpi välja. Igatahes - ma luban, et te saate kevadel näha ja kuulda, kuidas meie esimene "sõrmed mullas" välja tuli ja kui tuli, siis mis värvid valituks osutusid.
Kell pool viis mul meenus üks tähtis asi - tort! Ja oligi selleks korraks ilm nauditud ning tuli siirduda kööki. Ennem ma pidin muidugi fotografeerima lapse ritta seatud õunu.


Ema sünnipäeva puhul valmis täna meie suguvõsa klassika - biskviittort keedukreemiga. Läheb peale kõigile iga kell. Ma kahjuks ei saa kommenteerida, kuidas täna välja tuli, sest ma ei maitsenud, kuid kuuldavasti olevat olnud hea.

Sellel ajal, kui mina valmistasin torti, abistas mu armas abiline mind ja tõmbas tolmuimejaga kodu puhtaks. On uskumatu, kui tubli võib olla üks viieaastane laps:) Pooled inimesed seda muidugi ei arva, aga see on ainult selle pärast nii, et nad ei tunne teda ja sellest on kahju - erilistega on eriline suhelda.

Kui meil sai kodu korda ja tort valmis, siis me mõtlesime Sebastianiga, et peame ikka vanaemale kaardi ka tegema. See tähendab, et mina pean, sest me ei jõudnud poes üksmeelele, millise kaardi me ostame ja kuna joonistamine ei ole Sebastiani lemmiktegevus, siis polnud kahtlustki, et mina pean tegema. Nii ma siis joonistasingi ja järsku avastas Sebastian, et tema tahab ka vanaemale kaarti teha, mis on väga suur tunnustus vanaemale. Ma loodan, et vanaema oskab seda hinnata.

Igatahes me soovime emale/vanaemale palju õnne ja tervist - nägigi 62. sünnipäeva ära:D


Ja ärge muretsege - Robin ei ole veel välja kolinud. Ta veetis terve pika, ilusa ilmaga, laupäeva erinevate väravate juures palli tagudes. Nii enda hoovis kui kooli staadionil. Pesumasin muudkui huugab - ei jõua lausa nii kiiresti pesta, kui tema neid poriseks aeleb. Päeva kild oli, et tule korja mind statalt peale, kui hakkame vanaema sünnipäevale minema. Ma ükskord pildistan teda, kui ta jalkat mängimast tuleb - siis mõistate päeva kildu:D



1 kommentaar:

  1. Kõik vanemad võiksid nii tublid olla, et neist kasvaksid nii toredad lapsed! Kui Sa nii aktiivselt tegutsed, on ta kooli minnes kogemustelt teistest ikka peajagu üle! :)

    VastaKustuta