esmaspäev, 16. juuli 2012

Saarel jälle käidud

Kui ma oma blogi pidama hakkasin, siis kõik sai alguse Hobulaiust. Aastaring on peaaegu täis saanud ja Hobulaiul jälle käidud. Igal aastal, kui ma seal käin, siis ma mõtlen, et ma rohkem sinna ei lähe ja igal suvel pakime me jälle end kokku ja läheme sinna saarele. Miks? Ei mina tea:)



Ma ei tea, kuidas meil küll igal aastal veab, aga me oleme 10 aasta jooksul saanud olematutel kordadel vihma sel saarel. Ja isegi sellel jubedalt vihmasel suvel õnnestus meil olla Hobulaiul vihmavabadel päevadel. 
Meid oli palju. Suuri ja väikseid ja keskmisi. Palju poisse ja palju jalgpalli:D Mõned korralikumad ja mõned ja lihtsamad jalgpallivigastused, mõned suuremad pohmakad ja mõned draamad. Nagu tavaliselt.



Liivi perel oli kaasas jälle terve hunnik erinevaid pille: tuuba, bariton, kitarr, kannel, flööt, suupillid. Aivaril oli kaasas parmupill ja kapten Ennul akordion. Ma usun, et Arvo proovis kõiki pille:D Mina olen nii arg, et ei taha teistele näidata, et ma ei oska ja siis ma proovisin salaja suupilli:D Flööt ja parmupill on meil endal ka kodus olemas. Poisid proovisid ka erinevaid pille puhuda ja näppida, samuti Aivar. Ma ei jõua ära imestada Liivi andekust, sest tema mängib küll kõiki pille vabalt ja rivitult. Kõige suurem tõmbenumber on muidui tuuba, sest kus mujal sa ikka seda proovida saad. 




Nagu juba öeldud, siis mängiti palli. Erinevat palli. Väga palju käidi ujumas ja ninad/seljad olid põlenud kõigil. Kui kasutada poiste väljendit, siis vesi oli lausa supp. Kui nüüd adekvaatselt öelda, siis esimesel päeval oli tõesti vesi väga soe ja kui mina seda ütlen, siis võib juba uskuda ka. Mõlemal õhtul köeti sauna ja siis toimus kohustuslik saunast merre jooksmine. Ma ei tea täpselt, kui kaua kestis, aga poistekamba saunaskäik oli ikka väga pikk.




Seebu sai laeva ka. Mulle tundub, et tema jaoks on see juba nagu traditsioon, et Hobulaiul saab uue laeva. Kuna seda polnud projektiga ette nähtud, siis ehitas Arvo olemasolevatest vahenditest parve. Seega - ma ei pea muret tundma, kui satume asustamata saarele, siis minu mees oskab parve ehitada küll:D




Tagasitee oli natuke raske. Meri oli tuuline ja ma pidin ikka natuke palju hirmu ka tundma. Küll oli hea meel jõuda kuivale maale:) Koju jõudes oli meil palju musta pesu, laeni stuffi täis pagasnik ja nuttev laps, kes tahtis oma koju, mitte mingisugusesse rõvedasse kohta:S
Hobulaiu on ilus saar. Ma tahaks öelda, et ma olen seal saarel alati jube õnnelik ja rahul. Kahjuks ma ei saa seda öelda, kuid vaatamata kõigele - seal on midagi, mida mujal ei ole. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar