pühapäev, 29. juuli 2012

Muremõtted

Alati ei saagi kõik ilus olla. Ma enamuse ajast siiski blogin ilusatest asjadest, kuid mõnikord tuleb ette, et mure tärkab põues. Praegu on see aeg. Vaatamata ilusale suveilmale...
Kõik, kes on meiega viimasel ajal rohkem või vähem koos olnud, siis nad on kindlasti tähele pannud, et Sebastian ei tunne end kõige kindlamalt. Kui nüüd peenemalt end väljendada, siis olles Seebuga koos, kuuleb pidevat sosistamist ja keelega laksutamist. Pidevat. Kõigele lisaks on ta väga õel ehk siis naerab õnnetuste üle, on kiuslik, ütleb pahasti, teeb haiget (Robinile ja isale). Ärritunult ei hakka üldse diskuteerima, vaid kargab kohe kallale. Samas võib täiesti tühja koha pealt pisaraid valada, ütleb, et teda pole kellelegi vaja jne. 


Ta poeb peitu... Kuskile nurka ja sosisab. Ja minu silmad on märjad. Mul on  tunne, et ma olen ära lõhkunud oma lapse turvalise maailma selle nimel, et kõik oleks ilus ja puhas. Et kas see kõik on seda väärt? Küllap on, sest ükskord saab remont valmis, me kolime koju tagasi, ta harjub uue köögi ja vannitoaga, aga niikaua, kuni kõik pole veel valmis... 


... niikaua on kuulda sosinaid, keelega laksutamist ja näha ristatud käsi. Palun kannatlikku meelt, sugulased:) Nii Sebastiani kui minu suhtes. Mul pole kerge seda kõike vaadata ja kuulata, teha ülikooli asju, abistada remondis ja nautida suve. Seetõttu olen kindlasti tundelisem ja võin meele ära heita ka lihtsamatest asjadest. Ma loodan, et kõik see "isevärklus" taandub, kui me saame oma koju tagasi....

esmaspäev, 23. juuli 2012

Rõõm väikestest asjadest

Meie lastel on juhtunud nii, et neil on ainult üks vanaema ja üks vanaisa. Vanaema elab kilomeetri ja vanaisa 12 kilomeetri kaugusel. Ometigi juhtub vahest nii, et Robin läheb ööseks vanaema juurde. Nats tobe, aga samas - ega tema süüdi pole, et vanaema elab nii ligidal. Kui ta elaks Võrumaa metsades, siis ei oleks ju sugugi tobe, et ta läheb vanaema juurde ööseks. Nüüd, remondi ajal, on juhtunud suhteliselt sagedasti, et Robin ööbib vanaema või Lea juures. Aga kogu sellest remondijamast ma kirjutan üks teine kord. 
Päevad mööduvad hetkel nii, et hommikul 10-st õhtul 7-ni me veedame oma kodus ja teeme tööd. Teeme suure hooga, et saaks rutem valmis. Õhtupoolikud oleme ühes korteris, sööme ja peseme ja siis käime jalutamas. Eile õhtul jõudsime tuppa 22.45. Aga on ju suvi... Seetõttu tuleb leida siiski ka seda aega, et oleks mõnus ja et saks energiat. Seetättu pakkisime oma lapsed ja kassi reedel kokku ja sõitsime hoopistükis Sippa vanaisa juurde:) Ööbimisega. 
Kass, kes elab ka meiega siin korteris, ei ole tegelikult mingi reisukass:) On täiesti tavaline peaaegu 11aastane kiisu, kes arvab vist küll, et see perekond on hulluks läinud. Kuna ta kodus olla ei saanud seoses ühe isase tigekõutsiga alumises kortteris, siis olime sunnitud ta komandeerima siia paneelmajja. Maale jõudes ta ei uskunud oma õnne ära, sest ausalt öeldes ta ainult jooksis ja kraapis. 


Umbes sama suures õnnes olid ka meie lapsed, kes ainult jooksid ja ei kraapinud:D Ja siis ma mõtlesingi, et tegelikult on ikka hirmus vähe vaja, et lapse doleks õnnelikud. Ühte muruga platsi, sauna, jõge ja motikat. Süüa muidugi ka. Polei vaja eriti kaugele minna ja turismitalu nuumata. Piisab täiesti oma vanaisa kodust ja kõik on rahul. 
Me ei teinudki ju midagi ülemõistuse erilist. Grillisime liha (sh röövlipraadi, mis mulle ei maitse üldse, aga poistele väga). 

Mõned poisid putitasid motikat ja teised poisid tegutsesid töötoas.


Käisime jõe ääres jalutamas ja poisid lasid igaüks ühe paadi vette. Kellel läks hästi, kellel mitte nii hästi.


Maal käimise juurde kuulub kindlasti ka motikaga sõit. Mulle aegajalt tundub, et nad on nats maniakid selle masina suhtes:D Edusammud minul puhul on muidugi märgatavad, sest ma paaniliselt enam ei kardagi, aga ega ma täit mõnu ka veel ei oska tunda. Poisid aga (olenemata vanusest) on lausa pöörased, kui  neile sõitu pakutakse. Vanaisal oli ka klemm nii soti peal, kui poisid isaga esimesele ringile läksid. 


Palju jalgpalli, mõnusat kuuma sauna ja öösel pool üks isiklikud tõrvikud....


.... ja rohkem polegi õnneks vaja. Kui küsida poistelt, et kas tahate järgmine nädalavahetus jälle maale minna, siis kostub ühest suust "jaaaaaa"... Nädalavahetuseni aga on veel aega ja seetõttu peavad ka hilinejad nüüd objektile kiirustama:)

esmaspäev, 16. juuli 2012

Saarel jälle käidud

Kui ma oma blogi pidama hakkasin, siis kõik sai alguse Hobulaiust. Aastaring on peaaegu täis saanud ja Hobulaiul jälle käidud. Igal aastal, kui ma seal käin, siis ma mõtlen, et ma rohkem sinna ei lähe ja igal suvel pakime me jälle end kokku ja läheme sinna saarele. Miks? Ei mina tea:)



Ma ei tea, kuidas meil küll igal aastal veab, aga me oleme 10 aasta jooksul saanud olematutel kordadel vihma sel saarel. Ja isegi sellel jubedalt vihmasel suvel õnnestus meil olla Hobulaiul vihmavabadel päevadel. 
Meid oli palju. Suuri ja väikseid ja keskmisi. Palju poisse ja palju jalgpalli:D Mõned korralikumad ja mõned ja lihtsamad jalgpallivigastused, mõned suuremad pohmakad ja mõned draamad. Nagu tavaliselt.



Liivi perel oli kaasas jälle terve hunnik erinevaid pille: tuuba, bariton, kitarr, kannel, flööt, suupillid. Aivaril oli kaasas parmupill ja kapten Ennul akordion. Ma usun, et Arvo proovis kõiki pille:D Mina olen nii arg, et ei taha teistele näidata, et ma ei oska ja siis ma proovisin salaja suupilli:D Flööt ja parmupill on meil endal ka kodus olemas. Poisid proovisid ka erinevaid pille puhuda ja näppida, samuti Aivar. Ma ei jõua ära imestada Liivi andekust, sest tema mängib küll kõiki pille vabalt ja rivitult. Kõige suurem tõmbenumber on muidui tuuba, sest kus mujal sa ikka seda proovida saad. 




Nagu juba öeldud, siis mängiti palli. Erinevat palli. Väga palju käidi ujumas ja ninad/seljad olid põlenud kõigil. Kui kasutada poiste väljendit, siis vesi oli lausa supp. Kui nüüd adekvaatselt öelda, siis esimesel päeval oli tõesti vesi väga soe ja kui mina seda ütlen, siis võib juba uskuda ka. Mõlemal õhtul köeti sauna ja siis toimus kohustuslik saunast merre jooksmine. Ma ei tea täpselt, kui kaua kestis, aga poistekamba saunaskäik oli ikka väga pikk.




Seebu sai laeva ka. Mulle tundub, et tema jaoks on see juba nagu traditsioon, et Hobulaiul saab uue laeva. Kuna seda polnud projektiga ette nähtud, siis ehitas Arvo olemasolevatest vahenditest parve. Seega - ma ei pea muret tundma, kui satume asustamata saarele, siis minu mees oskab parve ehitada küll:D




Tagasitee oli natuke raske. Meri oli tuuline ja ma pidin ikka natuke palju hirmu ka tundma. Küll oli hea meel jõuda kuivale maale:) Koju jõudes oli meil palju musta pesu, laeni stuffi täis pagasnik ja nuttev laps, kes tahtis oma koju, mitte mingisugusesse rõvedasse kohta:S
Hobulaiu on ilus saar. Ma tahaks öelda, et ma olen seal saarel alati jube õnnelik ja rahul. Kahjuks ma ei saa seda öelda, kuid vaatamata kõigele - seal on midagi, mida mujal ei ole. 

pühapäev, 8. juuli 2012

Kunstiöpetajate suvekursus

Ma olen täiesti sooda, ausöna. Mul oleks nagu öppimisest vähe. Terve see öppeaasta ma pole muud möelnud, et tuleks ometigi suvi ja saaks puhata ja mängida. Ja et ikka saaks korralikult puhata ja mängida, siis mul oli vaja end registreerida Pärnu Vanalinna Koolituskeskusesse kunstiöpetajate suvekursusele:) Teemad tundusid nii huvitavad, et mitte kuidagi ei saanud jätta seda vahele.
Kursus algas esmaspäeval ja kuna ma olen eriti pikkade jänesekörvadega olevus, siis pyhapäeval me käisime Arvo ja lastega öppimas, kuidas ma koolituskeskusesse söita saan:D Öhtul voodis ytles Arvo, et ta pole kyll varem kuulnud, et möni mees oleks nöus ekstra selleks Pärnusse söitma, et öpetada naisele liikluskorraldust. Mul on vedanud mehega:D
Esmaspäeva hommiku esimene koolitus oli meile savikojas, kus kunstnik Kristi Tuhkru Tamm öpetas meile savist seinakella vöi kaussi tegema. Ehk siis 13 öpetajat öppisid savi näppima.


Rohkem sinna esmaspäeva plaanitud polnudki. Savi pole ikka päris minu rida. Vöi öigemini - mulle meeldib, kuid mitte aja peale. Ma vajan aega mötlemiseks ja loomulikult mul on vaja PALJU aega viimistlemiseks. Minu arvates ei saa savi näppida kiiresti ja kellegi soovil. Öige näppimine on ikka siis, kui vaim peale tuleb.
Teisipäeva hommik algas meil märgviltimisega. Kuna mina olin varem ainult yhe korra kuivviltinud, siis mulle oli see väga mönus kogemus. Mulle töesti meeldis ja see on nyyd midagi sellist, mida saab lastega väga mönusasti teha (näiteks kuuseehteid). Ja mu käed pole vist iialgi nii puhtad olnud:D Ma pole eriti rahul löppulemustega, sest algaja värk - paljude asjade peale ei osanud möeldagi, kuid inimene öpib kogu elu ja mina kavatsen seda viltimise värki öppida kindlasti. Antud kursuse raames saime teha mobiilikotte ja ehteid. Mind natuke häiris, et viltimise tööd jäid poolikuks. Need ju peavad ära kuivama, ma saan aru kyll. Aga mulle ei meeldi, kui asjad jäävad poolikuks, sest mind vöib tabada laiskus ja poolikuks need jäävadki.


Pealelöunal tegelesime paku- ja pitsitrykiga kangale. Igayks sai teha endale oma templi ja toorikuna anti köigile poekotid. Templid tuli välja löigata linoleumist ja kleepida paku kylge. Kasutada sai ka juhendaja templeid ning siis igayks kujundaski endale oma poekoti. Köige kuumem tempel oli liblikas (juhendaja oma) ja värvidest olid olemas ainult sinine, kollane ja oranz. Koolilastega saab tekstiilitrykki teha vaid sellisel juhul, kui lapsevanemad vöi kool ostab vahendid ja näiteks T-särgid.


Kolmapäeva hommik algas savitööde glasuurimisega. Ma imestan siiralt, et nii vähe katkiseid töid ahjust välja tuli, sest minu tagasihoidlik arvamus on, et liig kiire kuivamisprotsess oli nendel asjadel. Mina sain enda kella värvima hakata täiesti ahjusoojalt ja önneks oli mu töö terve. Antud koolituse raames kasutati madalkuumusvärve. Oi juudas, kyll see värvimine on tyytu töö:D No ma räägin, et ei ole saviinimene...


Ja siis... Siis, kui kogu see savi sai läbi, tuli minu vaieldamatu lemmik osa. Me läksime Maarja Magdaleena gildi, nukkukotta ja saime igayks teha endale nuku. Ise vöisime valida, kas teeme traadinukku (väike) vöi nöörinukku (suur). Mina tegin traadinuku. Lähtusin valikul sellest, et mul pole tytreid, kellele nukku teha ja öpetan selliseid väikeseid armsaid inimesi, kellele nöörinuku valmistamine oleks liig keeruline. Tagantjärgi vöin öelda, et traadinuku tegemisega saavad hakkama juba I-II klassi lapsed, kui saaks kuskilt toorainet:) Nukukojas oli VÄGA tore. Köik see suhtumine ja abivalmidus juhendajate poolt, miljöö... Köik. Ma igatahes soovitan soojalt minna köigil nukukotta, eriti nendel, kellel on tytreid. Tehke koos oma lastega nukke ja veetke mönusalt aega. Arvo ytles, et see pole seal ju miski nukukoda vaid padjaklubi:D

Öpetaja Anne nöörinukk (lapselapsele)

Mina tegin sellised nukud:)

Viimane päev oli löpetamine, kus me saime kätte oma savitööd


ja antud koolituse korraldaja/juhata pakkus meile enda tehtud rullbiskviiti. Super töid tegid naised ja naerda sai jälle raha eest ja peale ka. Mina olin 13 lasteaiaöpetajast ja kooliöpetajast noorim. Alguses mul oli nats veider olla selle pärast, et mu enda kunagine käsitöö öpetaja oli ka seal ja nyyd meie suhe oli ju hoopis teine, kui sel ajal. Löpuni lapsekeseks jäin ma ikka, mis sest, et ma olen ka öpetaja:)
Omaette elamus on ka Pärnu kesklinna kohvikud. Supelsakstesse lähen kindlasti tagasi:)
Nii vahva oli ja nii palju uusi teadmisi sai. Nyyd tahaks igasugu asju teha ja proovida, aga kahjuks seab ylikool piire ja Ennike hakkab nyyd hoopis soki- ja kindapaari kuduma:) herbareerimise vahepeal. Sinna koolitusele aga lähen iga kell tagasi, kui vöimalus tekib!