pühapäev, 20. jaanuar 2013

RJK Märjamaa CUP 2013

2005 ja 2006 aastal sündinud poistel oli eile Märjamaal turniir. Vastastikku olid Märjamaalt kaks, Kohilast kaks ja Raplast kaks võistkonda. Mina ei tea kahjuks rääkida suurt midagi, sest ma olin eile pika päeva ülikoolis, kuid Robin oli hea inimene ja viis lapse võistlema. Tegelikult Sebastian ei tahtnud minna, sest ema ega isa polnud, kuid treener tahtis, et ta siiski läheks, sest tal oli väravahti vaja.  Mina tahtsin  ka. Kogemuse pärast kasvõi. 
Robin  saatis mulle sõnumeid peale igat mängu. Sisu oli näiteks selline: 7:0. Mina pidin siis aru saama, et kelle kasuks :D Ei saanud loomulikult ja vajasin täpsustavaid andmeid.. Lõppkokkuvõttes sain ma ainult positiivseid sõnumeid: 7:0, 5:1, 4:1, 3:1, 2:0 - kõik selle võistkonna kasuks, kus Sebastian oli väravavaht:) 


Seal osad olid skeptilised, et pannakse kõige väiksem väravasse, kuid Sebastian õigustas end täielikult. Suur vend on Sebastianit väga palju treeninud väravavahiks, sest see sobib Seebule rohkem. Sellisel juhul ei pea kellegagi eriti kokku puutuma ja eks see ole nats seotud sellega ka, et Sebastian ei jaksa teistega võidu joosta, kuna ta on kõige lühem ja väiksem tüüp selles seltskonnas. Robin ütles, et ta sai väga palju kiita. Kohe väga palju - treenerilt, emadelt, isadelt, teistelt mängijatelt. Romet tahtis tulla suvel mängima Sebastianiga ja Andreas pakkus isegi küpsist.  Natuke kurvem osa on see, et inimesed tahtsid teda peale head mängu patsutada, kätt suruda, viite visata - see on Sebastianile vastuvõetamatu. 
Kuna tehti koondarvestus ja Märjamaa II võistkond jäi kuuendale ehk viimasele kohale, said poisid II koha ja hõbedased medalid. Nats ebaaus nende suhtes, kes kõik mängud võitsid ehk Märjamaa Rohelised, kus oli ka Sebastian. See oleks sama hea, et sõidan rallil esimeseks, aga saan hõbeda. Samas - sellisel moel said kõik päkapikud medalid, mis on ju igati motiveeriv. Ja II koht on kah hea koht. Ja medalit kaela saades surus Sebastian treeneriga kätt ka ning see on ikka väga suur eneseületus. 

Rohkem pole miskit kosta. Ma olen haige ja seetõttu on ka blogi vaikne, kuid selline tähtis asi peab olema kajastatud - et ikka oleks märk maas esimesest medalist:)

esmaspäev, 14. jaanuar 2013

Esimene väljasõit sel aastal

Mõnikord on nii, et kõik ei ole nii nagu sa tahad ja mõnikord võib juhtuda asju, mida sa ei taha. Mõnikord võib juhtuda, et sul on nii paha, et keegi näeb ja aitab.
Mõnikord aga on vaja võtta natuke teed ja natuke võileibu ja minna ära. Mitte kaugele. Lihtsalt natukeseks ära. Mõnikord juhtub nii, et nad tõusevad üles ja ütlevad, me tahame matkata ja sul ei jäägi muud üle, kui võtta oma asjad ja teised ning minna. 
Keila-Joal oli meil käimata. Kuna poisid muudkui sonisid, et nemad tahavad kuskile minna, aga mina ei tahtnud kuskile, kus on palju inimesi, siis me läksime juga vaatama. Tee ja võileibadega.


Päris külm päev oli. Külma iseenesest ei olnud palju, kuid tuul oli jahe. Niisama seista väga ei saanud, siis tuli kohe värin sisse. Mina olen muidugi eriline kätekülmetaja ka veel pealekauba. Kell oli päris palju, seega me matkarada täielikult ei läbinud. 

Joa taga


 

Kui lähed loodusesse, tuleb kindlasti kaasa võtta sööki, sest tegelikult on mul tunne, et loodusesse tulebki minna selleks, et saaks õues süüa :D See on äärmiselt ärev tegevus ühe 6aastase ja ühe 12aastase jaoks. Ja soe tee on kosutav, kui õues on külm. Sebastian oleks hea meelega lihtsalt hange istunud ja sööma hakanud, aga me siiski üritasime leida mingi pingi, kuhu peale asjad panna. Ma ei saa jätta mainimata, et peale 15 minutit sonimist, et millal me sööma hakkame, sõi ta ära healjuhul pool vortsisaia. 


Ma ei hakka kelgutamisest rääkima, sest ühel väikemehel on põlv väga sinine ja ta arvab siiani, et tegu oli äärmiselt s......a matkaga :D Ta ütles, et ta ei tule meiega seitse aastat matkama - no elame näeme :)
Tegelikult oli mõnus. Ei ole olemas halba ilma, on viletsad riided ja külmetavate käte vastu ma ei saa midagi teha. See lihtsalt on nii. Seda ma pean muidugi ka mainima, et  ega mul poleks väga vahet ka  - ma läheks selle seltskonnaga iga ilmaga vahet pole kuhu, aga täna me ei  lähe kuskile... Robin on hagenud endale kuskilt kõhugripi ja Arvo läks Soome. Mõnikord on lihtsalt asjad nii nagu nad olema ei peaks....