Ühel hommikul tõusis Sebastian üles, kargas oma isale otsa ja ütles, et nüüd läheme kalale. Isal polnud nagu ühtegi väga mõjuvat väidet ka, miks seda ei peaks tegema ja seetõttu panime mõned asjad kokku, tegime kodu korda ja sõitsime Sippa. Sebastianil oli kindel veendumus, et tema hakkab õngitsema ja püüab kinni väehmasti ühe ahvena.
Õngitsedes on vaja usse ja need kaevas ta endale ise. Eriti koom oli, kuidas ta pidi ennast ületama, et ussi sõrmede vahele võtta. Vaene Monk rääkis ainult sellest, kuidas ta kohe läheb peseb käed ära:) Aga põhiline on see, et vaatamata jäledustundele ta siiski tegi seda.
Iss aitas õnge korda seada, ussi otsa panna ja siis ta hakkaski õngitsema. Vahepeal oli õngenöör puu otsas kinni ja kuulda võis ainult sajatusi, kuidas ussid on nõmedad ja õng on nõme ja jõgi on vale ja roostikku üldse pole ja kalapoega ka pole. Vahepeal oli täitsa tasa ka. Istus ja mõtles oma kalamehe mõtteid.
Kala ei saanud, aga tühja temaga. Teinekord saab:) Naljakas laps oma naljakate tegemiste ja naljakate ütlemistega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar