pühapäev, 2. juuni 2013

Lapsi kaitsev päev

Lastekaitsepäeva mõte on juhtida ühiskonna tähelepanu laste probleemidele. Lastekaitsepäeva tähistamine sai alguse 1925. aastal Genfis toimunud ülemaailmsel konverentsil. Mitmed riigid tähistavad lastekaitsepäeva erinevatel aegadel.  Eestis on kinni peetud 1. juuni tavast, mis on pärit Ameerikast.

Meie oma lapsi teame, nende muresid ja rõõme teame. Teame ka teisi lapsi. Teame, et on lapsi, kes ei peaks elama sellist elu nagu nad elavad. Kõik vaesed, õnnetud ja haiged lapsed ma võtaks heameelega endale, kui oleks ressurssi neist täisväärtuslikud täiskasvanud kasvatada. 

Meie laste elu on ilus. Ausalt ka. Mõtlesime Arvoga päris sügavalt, et kuidas siis sellel aastal latsekaitsepäeva tähistada. Ei arva, et peaks kulutama palju raha, küpsetama ja vaaritama, aga nagu päris mööda ka ei tahaks vaadata. Otsustasime neid kaitsta televiisori ja arvuti eest. Mitte, et meie lastel nende kahe viimatimainituga mingisuguseid ülemäära sooje suhteid oleks, kuid ometigi arvasime, et hirmus hea plaan oleks minna jalgrattamatkale Sippa. Mõeldud ja tehtud:)


Sõitsime mööda külavaheteid ja vältisime nii palju kui võimalik asfalti. Esiteks selle pärast, et Sebastian on alles väike ja minu arvates on suure tee ääres sõitmine suhteliselt riskantne. Teiseks selle pärast, et asfalt kuumas eile hirmsasti. Ja kolmandaks selle pärast, et matk ei tuleks liiga lühike. 

Sõitsime eile 20,17 kilomeetrit maha, ilma igasuguse vingumiseta ja ohkimiseta. Mul oli küll vahepeal natuke hale vaadata, kui palju meist kõige väiksem väntama pidi, kuid nurinat ei kostunud kordagi. Tegime piisavalt palju joogipause ja ühe suurema pausi Lauri Salme ehk Arvo vanaema juures. Mõtlesime, et tabame kaks kärbest ühe hoobiga- toidame kõhtusid ja lobiseme vanaemaga, aga vanaema polnud kodus, seega jäi üks kärbes ära. Kostitasime end siiski tema hoovil kodust kaasa võetud võileibadega ja karussellisõitu said ka kõik, kes vaid soovisid (mina loomulikult ei soovinud - ainsana). 


Palav oli ja mõnus oli. Sõitsime ringiga vanaisa juurde, kuhu jäime ööseks telkima. Tegime sauna ja saunavihad. Robin tegi oma elu esimese viha ja sai hakkama küll. 
Sai krossika ja "M"-ga sõita, romu putitada, ujuda, päikest võtta, jalgapalli mängida, grillida ja kama süüa. Ei olnud ei telekat ega arvutit ja nutitelefonil polnud ka levi. Midagi polnud. Olid ainult inimesed ja hetked. 


Selliseid päevi on vaja. Selliseid mittemidagi käegakatsutavat pole ära tehtud päevi. Milleks? Et jaksaks kõiki neid käegakatsutavaid asju ära teha, mis päevast päeva tuleb korda saata. Mitte miski ei kutsu mind lastekaitsepäeval sõitma Tallinnasse, et minna loomaaeda, sest see tähendaks väga suurt hulka inimesi. Hoopis mõnusam on sõita oma perega (+ lisalaps nagu ikka) mööda kõrvalisi teid maale ja veeta mõnusasti mitte midagi olulist tehes päev ja öö ja veel üks päev. Loodetavasti said poisid sellest päevast rohkem kui nad eladeski oleks osanud tahta. Nende emotsioonide peale mõeldes võin öelda, et meie plaan kaitsta neid televiisori ja arvuti eest õnnestus sajaga:)
Tagasi sõitsime otse ja väga kiiresti. Kokku sõitsime kahe päevaga maha 33,34 kilomeetrit, mis oleks võinud tähendada kasvõi natukenegi haigeid jalgu, kuid haiged on ainult kannikad:)
Kahju, et ei saa teha kõiki lapsi õnnelikuks, kuid hea, et on olemas võimalused teha enda lapsed õnnelikeks:)


3 kommentaari:

  1. NIIIII lahe!
    Kas seal pildil on Kohatu sild? Ja kas suurt maanteed vältisite läbi Mõraste või läbi Kohatu sõites?

    VastaKustuta
  2. See on jah Kohatu sild ja me sõitsime Kohatu kaudu. Oli küll lahe! Väga!

    VastaKustuta
  3. Niii vahva! Vaatan ja loen ja mõtisklen, et oleks vaid kõikidel vanematel nii palju tahtmist oma lastega nii palju toredaid tegemisi ette võtta ja suutlikkust oma lastele niivõrd palju armastust pakkuda :)

    VastaKustuta