reede, 13. september 2013

Liblikad Annele

Kui ma veel väikene plika olin, siis mulle meeldis väga joonistada ja plastiliiniga voolida. Mul ei ole kahjuks alles mitte ainukesti joonistust, aga ma võin kinnitada, et ma olin joonistamises hea. Mäletan, et ma joonistasin nagu ühele tüdrukule kohane printsesse ja printse, hobuseid, igasuguseid loomi, lill, metsapilte, majapilte, tegin kaarte. Selline tavaline väikene tüdruk. Mulle meeldis ka kuskilt midagi maha joonistada. Näiteks raamatutest pilte või postkaartide pealt. Püüdsin teha nii hästi, kui võimalik. Andsin alati endast parima ja norisin iga väikseimagi eksimuse kallal. 
Ükskord ütles isa mulle, kui ma jooksin talle mingit joonistust näitama, et kui joonistad, siis joonista vähemasti korralikult. Ma arvan, et ma polnud siis vanem kui viie-kuueaastane. Koolis ma igatahes ei käinud. Mul on siiani meeles see pettumuse tunne, sest kõiges, mis puudutab oma kätega tegemist, olen ma enda suhtes karm ja püüdlik...
Algklassides sain õpetaja Rita käest koguaeg kiita ja viisi. Nagu tüdrukud ikka :) Ma ju olin ka täiesti tavaline tüdruk, pikkade juuste ja pihikseelikuga ning loomulikult vaikne, korralik ja püüdlik.

Mina ja Bäpi - kaks korralikku paljude seast

Põhikoolis ma enam nii korralik polnud (Robin - Sina käitu ikka minu sõnade mitte tegude järgi:D). Ma olin sõjakas ja trotsi täis, 12aastaselt ilmnesid juba tõsisemad tervisehädad. Ma kaklesin vist küll kõikide õpetajatega, kes mulle tundi andsid. Samamoodi muidugi ka kunstiõpetajaga. Ma arvan, et kunstiõpetajal oli ilmatuma raske panna mulle pidevalt viisi, sest tal oli raske näha minu püüdlikust töö kallal, kuna minu käitumine sarnanes pigem kaagile. 
Aga tal ei jäänud muud üle, kui mulle viisi panna. Vahet polnud, kas teemaks oli maalimine või joonistamine, kalligraafia või voolimine - mul õnnestus kõik. Mitte, et ma oleks mingi üleliia andekas olnud, ma lihtsalt olin väga püüdlik (ise igal võimalikul juhul õpetajale vastu haukudes). 
Kodus ma selles vanuses (ega ka hiljem) enam ei joonistanud, vahest harva tegin mõned õnnitlus- või jõulukaardid. Mingis vanuses ma joonistasin mustaga ämblikke, okastraate, raagus puid, müüre jne. Aga see oli ka kõik. 
Tallinna Ülikooli minnes ja kohe esimesel semestril pidin üle aastate kätte võtma pintsli. Ene-Silvia Sarve aine raames (fantastiline naine!). Pidime kujutama 14 päeva järjest ühte ja sedasama loodusobjekti, märkama värvide, suuruse, kuju jne muutust. Tegin seda kodutööd suure pühendumuse ja püüdlikusega, nagu ikka minule omane. Järgnevatel aastatel tuli veel aineid, kus pidi joonistama või maalima ja kuigi ma tegin seda kõike jätkuvalt suure korralikkusega, siis mingit naudingut see mulle küll ei pakkunud ja tulemusega ma üldjuhul rahule ei jäänud. Sest ma ju ei oska...

Mul on haigus. Võibolla ma ükskord kirjutan sellest. Kirjutan kohe raamatu, mine mind hullu tea :) Aga tänu haigusele (uskumatu, et ma kirjutasin sõna "tänu") on minu elus hetkel üks Anne. Ta on selline soe ja haldjalik. Ma ei tea, miks ja ma ei tea, kuidas, aga juhtus nii, et ma tundsin ühel päeval, kui me tema juures käisime, et ma tahan joonistada. Selle tunde tekkimise taga ongi seesamane haldjalik Anne. Ma ei joonistanud mingisuguseid konkreetseid asju ja mul pole nendest joonistustest tehtud ühtegi fotot, kuid ma joonistasin mõnuga. Ma kuulasin pliiatsi häält (justnimelt pliiatsi). Kogu minu tähelepanu oli suunatud pliiatsi häälele ja tulemused olid teisejärgulised. Joonistused tulid... Mis ma oskan öelda? Vaadatavad. Ei enamat.

Kas oled kunagi tundnud, et tahad midagi teha? See tunne võtab Sinu üle võimust, Su peas kerkib idee, Sa hakkad kavandama. Mõnikord juhtub, et pead seda tegemist edasi lükkama, sest pole sobivasti aega või vahendeid või julgust. Aga kaua ei saa tahtele vastu punnida, sest isegi, kui teed teisi asju, siis kuklas on ikka "see" tunne. 
Minul mõnikord juhtub nii. 
Ühel päeval tundsin, et tahan maalida. Maalida liblikaid. Maalida liblikaid Annele.


Nagu ikka minu tegemisi, kandis ka see tegevus minuga kaasas ülimat püüdlikust, korrektsust, pühendumust. Ma tean, et ma pole maalimises andekas või eriline või kuidagi silmapaistev.  Robin ütles mulle eile, et ma ütlen seda juba mitmendat korda, et ma teen liblikaid Annele. Ma tegin neid kohe mitu päeva, palju tunde. Väga püüdlikult. Sest nii peab.

Nüüd on liblikad Annele valmis. Ja ma ei tea, miks ma pidin neid tegema. Võibolla selle pärast, et tema tekitas minus tunde, et ma tahan joonistada. Võibolla hoopis tänuks. Võibolla mälestuseks minust. Kes teab. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar