Räägime lasteaiast

Hoiatus! - pikk postitus.

Kui Sebastian sündis, oli minu suurim hirm, et äkki tal on magediabeet. Ma kartsin neid unetuid öid ja karjuvat imikut, sest olin Robiniga oma õudused juba kätte saanud. Peale sündi magas Sebastian kolm tundi järjest ja ma juba tundsin hinges kergendust, et vist on siiski terve imik ja ma saan ka lõpuks tunda, mis tunne on olla õnnelik beebiemme. Need õndsad kolm tundi olid viimased kolm tundi, mis see laps järjest magas, sest kogu tema edasine magamine toimus 20 minutiliste uinakute kaupa nii päeval kui öösel. Enamuse ajast ta vigises, oli minu süles ja rinna otsas, vigises ja vigises. Ei huvitanud teda beebide mänguasjad ega ükski inimene, isegi vend mitte. Kulp oli tema kinnisidee, kaisukaru ja lohutaja. 

Magediabeet tundub täna mulle täiesti köömes selle kõrval, mis meie elus tegelikult on toimunud seoses sellega, et Sebastianil on ebatüüpiline autism. Kuigi tunnistan ausalt, et isegi, kui ma teaks, et kolmas laps tuleb AINULT magediabeediga, ma ikkagi ühtegi last rohkem ei soovi. Pooled Sebastiani imikuea veidrused ja iseärasused on siiski seletatavad autismiga, kuid ütlus, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured peab sajaga paika.

Nagu mõned inimesed teavad, sai Sebastian kevadel seitsmeaastaseks, mis meie riigis tähendab koolikohuslaseks saamist. Perearst, psühhiaater, psühholoog, logopeed ja mina olime veendunud, et Sebastian ei saa veel kooli minna, et talle on vaja koolipikendust. Koolipikenduse ta ka sai ilma igasuguste probleemideta. Ainus probleem oli, et nõustamiskomisjoni korraldusel tuli Sebastianil läbida alushariduse õppekava koolieelses lasteasutuses.

16. september oli meie esimene lasteaiapäev sobitusrühmas. Olen palju uurinud ja lugenud, mis see sobitusrühm siis ikkagi on. Selge on see, et rühmas käivad erivajadusega lapsed koos tavaliste lastega ja üks erivajadusega laps on kolme tavalapse eest. Meie rühmas on kolm erivajadusega last ja üheksa tavalist,  kokku kaksteist last vanuses 5-7aastased.  No käivad need lapsed siis koos ühes rühmas, mis selles nii erilist on? Hommikul lasteaeda ja õhtul koju, laulame, mängime, joonistame, kirjutame. Koos. Erilised ja tavalised. Mis siis ikkagi peaks olema teistmoodi, kui kasutada sõna "sobitusrühm"? Eesti elu kirjutab nii: 1999. a vastu võetud "Koolieelse lasteasutuse seadus" toob alusharidusse uue mõiste: sobitusrühm. Seaduses sätestatakse, et sobitusrühma kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava täpsustab, et erivajadusega laps on laps, kelle võimetest, terviseseisundist, keelelisest ja kultuurilisest taustast ning isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi või kohandusi lapse kasvukeskkonnas (mängu- ja õppevahendid, ruumid, õppe- ja kasvatusmeetodid jm) või rühma tegevuskavas. Siinkohal on oluline rõhutada, et erivajadustega lapse, sealhulgas andeka lapse, arengu toetamine lasteaias on meeskonnatöö. 

Miks muutsin osad sõnad nö rasvaseks? Ikka selleks, et rõhutada olulist. Sobitusrühmas on vaja teha muudatusi õppetegevuses lähtudes erivajadustega lastest. 

Kui nüüd võtta algusest, siis Sebastian ei ole võimeline olema lasteaias üksi. Tema sotsiaalsed hirmud on nii suured, et kui võtta temalt tugi, siis järele jääks hüsteeria. Kõige lähem tugi olen mina, ema. Kas ma olen parim tugiisik, selle üle võibki vaidlema jääda, sest minu arvamus ei lähe kokku lastekaitsespetsialisti, perearsti, Arvo arvamusega, aga kuna ma olude sunnil see tugiisik olen, siis mul on tekkinud väga palju erinevaid emotsioone seoses lasteaiaga, eriliste ja tavaliste laste sobitamise suhtes jne. 

Sebastiani suurim probleem on, et talle ei meeldi eakaaslased. Ta ei taha nendega rääkida, mängida, jagada, koos olla, nende kõrval olla ega midagi, mis seoks teda teiste lastega. Talle ei meeldi ka täiskasvanud, kuid ta siiski aktsepteerib neid natuke paremini, usaldussuhte kujunemisel võib tekkida ka dialoog. Veel ei meeldi Sebastianile muusika, st igasugused lastelaulud, liisusalmid, tantsud, luuletused - kõik, millel tegelikult on rütm, kordus ja riim. Täiesti vastuvõetamatu on klaver. Kindlasti ei tohi keegi teda puudutada, ei õpetajad ega lapsed. Ta väldib igal võimalusel kellegagi kokku puutumist ja kui see ei õnnestu, siis ta hüppab kõrvale, nagu oleks põletada saanud. Sebastiani käsi on nõrk. Ta ei armasta joonistamist, kirjutamist, maalimist, plastiliini. Midagi, mida peab tegema kätega ja hull lugu on, kui käed veel mustaks ka lähevad. 

Õpetaja palus tegelikult värvida käed ära ja vajutada paberile jälg...

Lasteaeda minnes kasutab ta roppe sõnu asutuse kohta. Püüan talle positiivsust süstida, kuulame Jaan Tättet, räägime ilmast, jalgpallist, liblikatest. Mõnel päeval on tuju parem, mõnel halvem, aga kohal me käime. Miks? Sest nii peaks olema Sebastianile parem. Parem millest ja milleks? 

Sebastianil on vaja sotsialiseeruda (jube peen sõna eksole?) ja õppida taluma eakaaslasi. Eriti tore oleks muidugi, kui ta leiaks endale sõbra(d), aga nii sinisilmne ma ka pole. Nüüd me jõuame tegelikkuseni.

Sebastiani lasteaiahommikud on kõik üsna sarnased. Me läheme rühma, ta otsib riiulist Doomino (ainuüksi see sõna ajab mu ihukarvad püsti), istume rühma kõige tagumisse lauda ja hakkame mängima. Kui on hea hommik, siis mul õnnestub talle mõni Montessori mänguasjadest ette sööta, aga ka need on ta kõik enda jaoks juba võidu tegemiseks lahti mõelnud.  Igatahes - päris kindlasti oleme me seal tagumises nurgas kahekesi ja muudkui mängime. Pusled on ka kõik juba mitu korda läbi pusletatud ja on tema jaoks liiga lihtsad. Kuskil kapis ära pandult pidi olema ka raskemaid...

Päev juhatatakse sisse vaibal, millele Sebastian ei lähe. Tema istub põrandal. Kui on hea päev, siis ta teeb mõned liigutused kaasa. Viletsal päeval ei tee ta midagi või teeb kõik nii, kuidas ise tahab. Üks õpetajatest julgustab teda pidevalt, et ta ikka teeks kaasa, teine laseb olla. Tavaliselt ta seisab, käed on pandud kuklale risti ja vaatab. Vaatab lapsi, õpetajat, aknast välja, mind. Sebastian ise ütleb, et need tegevused on mõttetud, ta ei saa aru, mida need talle annavad, ta peab neid lapsikuteks ja tal on häbi. Kui lauldakse, paneb Sebastian kõrvad kinni ja istub või läheb teise ruumi ja hoiab kõrvu kinni. 

Päris muusikatundideks on tal lasteaia kapis kõrvaklapid ja MP3 Jaan Tättega, sest nagu öeldud - klaver on talle täiesti vastumeelne. 

Päeva sisse kuulub kindlasti ka mingisuguse töölehe täitmine, mis hõlmab värvimist, kirjutamist, ühendamist või midagi taolist. Kirjutada ta ei oska, tähed peab ette näitama. Üsna palju sellest tööst teeme ära siis, kui teised lapsed laulavad. Üks õpetajatest vaatab töölehe üle, teine tavaliselt mitte. Töölehti täidab vastmeelselt, aga täidab ja ühe kuuga oleme jõudnud sinnamaani, et välja hakkab lööma perfektsionism (ema pärandus?) - ta tahab teha kõik väga korralikult. Seetõttu kipub viimaseks jääma, isegi, kui on alustanud teistest varem. 

Mõnikord teeb mõne kunstitöö. Tavaliselt nii, et õpetaja räägib minule ära, kuidas ja mis ning mina siis teen Sebastianiga seda tööd. Üks õpetajatest on hakanud ka ise konkreetselt Sebastianile ette näitama, st on hakanud leidma aega, rääkimaks ära, mida ja kuidas teha. Sebastianile ei meeldi ükski asi, mis ta kunstis teinud on, peab neid tegevusi mõttetuks, esitab pidevalt mulle küsimuse, et mida see mulle annab? Isegi, kui seletan, mida see talle annab, küsib uuesti. 

Logopeedilist abi pole me 1,5 kuu jooksul saanud, samuti eripedagoogi juhendamist. Töö käib rühmas, kiiresti ja palju korraga. Sebastian ei jõua jälgida, ei saa aru, vajab pidevalt, et räägin üle. 

Küsimus suurele ringile - mis on muudetud rühma tegevuskavas seoses näiteks just Sebastiani erivajadusi silmas pidades? Tegelikkus on see, et rühm töötab täiesti tavalise rühma põhimõtete järgi, erandiks vaid see, et lapsi on tänu kolmele erivajadusega lapsele vähem. Kõik töölehed on ühesugused, jõudlus peaks olema ühesugune, on muusika ja klaver. On aeda minnes ootamatud külalised, millest autismiga inimene peaks olema eelnevalt informeeritud, aga pole. 

Sebastian ei ole sulandunud mitte grammivõrdki. Me oleme seal, kus 16. septembri hommikulgi. Üksi tagumises lauas või põrandal. Või õues palli mängimas. Mina ja tema. Kodus täidame kukeaabitsa töövihikut, sest lasteaias ei jõua, teeme ka töölehti, sest lasteaias ei jõua. Arvutame sadadega, sest ilmselgelt on lasteaia viiepiires arvutamine tema jaoks täiesti mõttetu tegevus. Nii mõttetu, et ta oiates vaatab mu poole neid viite täppi ritta seades (erilisus on ka andekus, millele tuleks vastavalt reageerida?).

Objektiivselt: tavarühm või sobitus? Vahe? Kas vahe tohib olla ainult nimetuses ja laste arvus?

Subjektiivselt: mis kasu saab Sebastian minuga tagumises lauas Doominod mängides? Ma mängin temaga kodus nii palju ja keerulisi lauamänge, et temaealised kukuksid pepuli, kui nad neid mänge näeksid. Mis on sotsialiseerumine? Teiste ligidal olemine, kuigi ei puutu kokku ei kõnes, kehas ega tegevuses? Kas saame me rääkida siinkohal sotsialiseerimisest? Kõrvaklappidega pärlite panemine üksi? Palli tagumine õues üksi või emaga? 

Ma ei taha kedagi süüdistada, aga mulle tundub, et see sobitusrühm ei ole päris hästi läbi mõeldud projekt, sest ausõna on kolmest erivajadusega lapsest kaks kindlasti sellised, kellele tuleks välja pakkuda lihtsamaid töölehti. See on näiteks kohe esimene asi, mis karjub minu õpetajahinges. Teiseks - parem vähem ja korralikult, kui palju ja ülejala. Panin ühel päeval kirja eeldatavad õpitulemused õppetegevuses, mis kestis 1,5 tundi järjest ja ainuüksi aineõpetuslikke tegevusi oli 13!!! Kõige tipuks töötati pliiatsiga järjest 50 minutit. Isegi koolis ei ole see nii....
Sebastiani individuaalses arenduskavas on kirjas, et eesmärgiks on huvi tekitamine ümbritseva ja eriti teiste inimeste vastu, kuid pole kirjas, kuidas eesmärk saavutatakse, milliste tegevuste kaudu/läbi. Üksi emaga nurgas olles, ma kardan, et eesmärk jääb saavutamata. 

Minu nähtamatu ja vaikne laps käib lasteaias minu kurja nägu vaatamas. Miks kurja? Sest kui ma talle kurje pilke ei saadaks, siis ta ei teeks seal vist midagi. Käime edasi. Kui terveks saame. Kevadeks ta tantsib, laulab, loeb, kirjutab, kallistab, räägib kõigiga vabalt ja rivitult, R-häälik kõlab taevalikult, oskab 5-piires arvutada ja mänguasjadega mängida. Kui teda muidugi nähtamatuna tulle ei unustata...