Vana aasta võttis endast veel viimast

Täna oleme me juba homses, selles uues ja paremas, kuid mul jäid eelmisest, sellest möödunud ja üsnagi imelikust aastast paar asja kripeldama ning selle vea ma parandan nüüd ja kohe, sest veel homsemas homses oleks seda juba veider teha. 

Sellest ma juba kirjutasin, mis kõik oli jõulude eel ehk, milliseid tegevusi teeb meie pere selleks, et luua jõulumeeleolu. Meeleolu oli sel aastal kuidagi eriti keeruline luua, sest nagu ikka oli jällegi juhtunud igasuguseid asju liiga palju väikese aja sisse ja minu nõrk närvisüsteem lihtsalt ütles üles. Jälle. Ometigi võin öelda, et meie jõulud olid just sellised nagu me oleme soovinud endale luua. Need olid kohe väga meie endi nägu ja tegu. Meie endi kodus, tegemas neid asju, mida me soovime. 

Mind on aasta vältel vaevanud küsimus seoses Jumalaga. Jõulukuul lugesime Seebuga palju erinevat jõuluteemalist kirjandust, kust muidugi tuli ette ka Jeesuse sündimise lugu. Mul isiklikult on natuke keeruline mõelda Jumalast ja Jeesusest, kuid hoopiski lihtsam on mul mõelda inglitest. Nende olemasolus mul millegi pärast kahtlust pole. Võibolla on see seotud sellega, et ma tahaksin nii väga, et üks neist valvaks ka minu üle.... Kes teab, äkki valvabki. Igatahes olin ma veendunud, et ma soovin oma lastele teada anda ka sellest võimalusest, mida ristiusk kuulutab. Kui küsisin Sebastianilt, kuidas inimene maailmas olema sai, siis vastas ta kõhklemata, et ahvist loomulikult. Küsisin, et kust tuli ahv? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, mis sa tahad öelda, et ongi mingi Jumala ja Jeesuse värk või?

Jõululaupäeval läksime kirikusse Jeesuse sündmiselugu kuulama. Pikk ja keeruline jutt mulle, veel rohkem lapsele. Ilma hingeta ja justkui õpitud. Selline, mida igaüks võib lugeda kuskilt paberi pealt ja mille lugemiseks ei pea olema teoloog. Seebu ütles mulle peale esimest kirikulaulu, et ta ei kavatse kirikusse enam mitte iialgi oma jalga tõsta, kurat. Samal ajal lõi ta jalaga seina küljest krohvi lahti. Aga vastu pidas, kõik need 45 minutit. Kuulates ära ühe korraliku, faktilise, külma Jeesuse sündimise loo. Mina võtsin kaasa sellest teenistusest kaks lauset: 1. armastus ei ole kataloogikaup ja 2. kõrvalseisjad ei mõista, sest nad ei armasta. Olgu nüüd selle armastusega, kuidas parasjagu on, aga jõululoo on mu lapsed ära kuulnud ja küllap elu ja aeg näitab mis on põhjuseks, et nad jõule tähistavad. Kuid nii kaua, kuni meie nende jõulude keskpunktis oleme, soovin ma, et kõik jõululaupäevad oleks nii ilusad ja rahulikud kui nüüd viimatigi. Just sellised meie moodi jõulud. 

Nüüd ma tahan ära rääkida selle kripelduse seoses jõulukinkidega. Mina isiklikult olen väga vilets kingitegija. Peamiselt selle pärast, et ma kardan nii väga, et minu tehtud kink ei meeldi kingisaajale ja ma ei taha seda pettunud nägu näha. Lihtsalt ei taha, sest tunnen end hiljem väga halvasti. See on ka põhjuseks, miks ma poistele kinke tehes ei improviseeri. See tähendab põhijoontes ei improviseeri, sest see, mida keegi on väga endale soovinud, peab ta ikka saama, kui soov ei ole ebareaalne. Ebareaalne igas mõttes - rahalises ja emotsionaalses mõttes. Nii saigi üks oma sooja pesu ja suusamütsi ning teine jalgpallikaartide kogumispalli ja väravahipluusi.

See, mida juurde ostsime, oli improvisatsioon ja õnneks otse naelapea pihta, sest kes tunneks oma lapsi paremini, kui mitte nende ema ja isa? :) Kuid ka sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada, et küll me tunneme oma lapsi hästi. Ja sellest ma ei hakka ammugi kirjutama, milliseid kingitusi ma ise sain, kuigi ma tegelikult arvan, et ma polnud neist kingitustest ühtegi ära teeninud. Peale sellist aastat küll mitte. Kuid see on vist see koht, kus saab juurde tuua selle lause, et armastus ei ole kataloogikaup... Ei ole tõesti. Meie armastus on kasvanud koos meiega :) Kuid ka see pole veel see, mis kripeldab ja tahab väljalaskmist. 

Sain sellel aastal kaks eriti erilist jõulukinki. Piparkoogikuju Erlendilt (11aastane) ja Waldorfnuku Mardilt (14aastane). Mõlemad ise tehtud ja minule rõõmuks. Ma ei oleks iialgi uskunud, et ma selliseid kinke võiks saada ja mul on siiralt hea meel. Südame alt läheb kohe soojaks kui mõtlen sellele. Midagi siin elus olen ikkagi õigesti teinud :) 

Teisel jõulupühal pidime sõitama Laulasmaa SPAsse, sest Arvo arvas, et meile kõigile kulub lõõgastus ära, kuna möödunud aasta on olnud meile tõesti keerulisem, kui varasemad. SPA jäi ära, sest Sebastian jäi esimesel jõulupühal haigeks ja me pole teda veel uueks aastaks ka korda saanud. Auruaparaat on kõigi kolme poisi (Robin, Sebastian ja Mart) parim sõber ka täna veel. 

Vana aasta tahtsime ära saata Koos Aivariga ja Liivi perega metsast. See jäi ka ära, sest Sebastian ei näidanud mingisuguseid tervenemise märke ja kõigele lisaks haigestusin ise ägedasse neeruvaagnapõletikku. Oi, mul oli halb. Lausa nii halb, et küll nuttes, aga EMOs  me ära käisime ööl vastu laupäeva ning esmaspäeval külastasime läbi riiu ka perearsti. Kõigele lisaks vahetab Arvo mul välja arst Anne poolt koostatud plaani alusel neuroleptikumi, sest eelmine ei katnud vajadust. Nii et... Raske aasta lõpp igatpidi. Ühtede rohtude ärajäämisnähud, teiste rohtude kõrvalnähud, lisaks antibiootikumid. Ega toitu polegi eriti vaja:) 

Seega - vana aasta võttis endast viimast. Meie loodame, et uus aasta toob meile rohkem rõõmu ja vähem pisaraid, rohkem teadmisi ja mõistmist. Veel rohkem koosolemise ja koostegemise hetki. Armastust, kannatlikkust, hellust, pealehakkamist, rahu, tervist ja hellust. Kahjuks peame uuele aastale vastu minema mures, sest peale haigete laste ja naise, on meil südamevalu Sassi pärast, kuid sellest ma täna kirjutada ei tahtnud.
Mul on vedanud. Päriselt ka. Mul on maailma parim pere ja ma tunnen tõesti igal sammul, et mind armastatakse ja hoitakse. Mitte ainult need kolm meessoost isikut, kes on minu pere, vaid nagu näha ka teised lapsed. Mida muud mul veel vaja ongi :) Ei midagi muud. 

Head uut aastat kõigile! Palju rahu, rõõmu ja armastust! Ülejäänu tuleb ise. Varem või hiljem.