Ma kohe ei teagi, millest alustada. Kirjutan muudkui kaks lauset ja kustutan jälle ära, nii juba neli korda. Võiks arvata, et igasugustest lõppudest on ju palju rääkida, kuid sõnu justkui pole.
VII klassi lõpp Robinil. 203 puudutud tundi õppeaasta jooksul, tunnistusel lõpphinded seitse "5" ja seitse "4". Käitumine hea, hoolsus hea. Viimasel veerandil vastas järgi veel kolm kolmanda veerandi ainet, mis paljude puudumiste tõttu võlga jäid ja parandas ka kaks ainet nelja pealt viiteks. Hoolsus oli veerandi lõpuks rahuldav. Vaatasin seda ja mõtlesin. Natuke mõtlesin, siis küsisin Robinilt, et miks hoolsus rahuldav on? Ühtegi märkust pole, ühtegi selgitust pole, hinded olid valdavalt viied. Küsisin, kas ta ise teab, miks hoolsus rahuldav on ja ta vastas, et küllap mu eesti keele vihikud mulle saatuslikuks said, lükkas tukka ja ütles: "Vahet pole! V A B A D U S !!!!" Ei ole vahet tõesti, ausõna! Minu silmis on ta väga tubli, et jõudis ja jaksas kogu oma haiguste jada otsas kolm korda nädalas trennis ka veel käia ja õppeaasta heade tulemustega lõpetada. Mida muud mul veel tahta või küsida ongi? Mina ju tean, kui palju on ta pidanud vaeva nägema selleks, et kooliasjad korras oleksid. Nüüd võib ta rahus kolm kuud jalgpalli mängida, jalgpalli mängida ja jalgpalli mängida. Loodetavasti saab ta palju D-vitamiini päikesest ja on uuel õppeaastal palju, palju tervem, sest kui see laps saaks käia korralikult koolis, oleks tal vist küll ainult viied. Rahuldava hoolsusega :)
Lasteaia lõpp Sebastianil. Lõppes lasteaed meie jaoks küll tegelikult juba kuu aega tagasi. Sai otsa, sest mina andsin alla. Enam rohkem ei jaksanud, isegi mitte sundides. Sebastian sai tunnistuse, kus on kirjas, et ta on läbinud alushariduse õppekava lihtsustatud programmi. Aasta oli raske, nii Seebule kui mulle. Tunnistan ausalt, et tundsin end väga üksi selles protsessis. Ma olen nii tundlik ja iga "sein", iga vale ütelus tekitas minus paanikat. Seebu ütleb igal õhtul mulle oma päheõpitud teksti: "Head ööd! Armastan Sind! Hea, et lasteaeda ei pea minema!" Ikka veel ütleb, ka peale kuu ajalist lõppu. Ma ei tea, milleks see kogemus lõppeks meile hea oli, kuid üht ma tean nüüd küll - kui õpetaja viitsib vaeva näha, on võimalik Sebastianiga tulemuslikult tööd teha ja see teadmine rahustab mind natuke. Eelseisva koolihirmu varjus. Ja mul on hirm, suur hirm. Ei tohiks ette karta, kuid seda on väga kerge öelda. Ma ju tunnen oma last, läbi ja lõhki. Ma tean tema tugevaid külgi, tunnen tema nõrkuseid, tema teravat keelt. Ja ma tunnen ka ennast... Loodetavasti on Sebastiani tulevane õpetaja rahumeelne, kannatlik, teadlik, konkreetne ja salliv. Täna me ei tea veel, kuhu kooli Sebastian läheb, sest õppenõustamiskomisjon on alles 12. juunil. Loodetavasti saabub ka meie ellu lõpuks teadmine, mis saab edasi, sest selline teadmatuses elamine on äärmiselt kurnav.
Ja veel üks lõpp.
 |
| Maailma parimad rabarberimuffinid |
Kutsusime Anu enda juurde muffineid sööma ja lehmamängu mängima. Ma ei tea, kui palju kordi Anu ja Sebastian seda mängu mänginud on... Nende õppeaasta lõppes ka tänasega. Anu on Seebule tähed selgeks õpetanud; õpetanud teda kannatlikult õppetööd tegema, et pärast koos lehmamängu mängida; õpetanud kaotama; õpetanud korralikke tähekujusid tegema. Kindlasti on neid asju veel, mida Anu on Seebule õpetanud. Mõnikord neid kuulates ma mõtlen, et kuidas Anu küll suudab... Seebu ütleb talle nii halvasti ja Anu ei solvugi, ei hakka tänitama/osastama/süüdistama, ei riidle Seebuga. Anu teab. Ta teab, et kõik see paha ja teravus on ainult siis, kui Seebu tunneb end abituna, ärritununa, kaitsetuna. See on tema viis anda märku, et kõik ei ole hästi. Meie, täiskasvanud, peame siis leidma viise, kuidas Seebu olemine turvaliseks ja heaks muuta.
Mul on kahju, et Anu-etapp on läbi, sest tema on üks selline inimene, kelle peale ma sain alati kindel olla. Tema valmisolek ja teadlikolek andsid mulle turvatunnet. Turvatunnet saamaks hakkama lasteaiaga kui õppeprotsessiga. Kust saada turvatunnet eelseisva kooli jaoks? Mõistmist ja tuge? Anu kallistas mind ja ütles, et ta on meile olemas, alati :)
Aga täna on suvevaheaeg. Hommikul magame kaua, käime maal ja linnas, on jalgpall, jalgpall ja jalgpall. On puhkus. Täna ei olegi mulle muud vaja :)
Anu ütles mulle ka.... et Sul, Ennike, on raske inimesi usaldada... ja et tema teab Sind ja Sina teda juba Sinu plikapõlvest peale... tema teab asjadest, millest mina/meie (lasteaias) ei tea ja ei saagi teada, sest keegi ei ole rääkinud... Või noh, tõele au andes - üks ja teine on püüdnud mulle rääkida/küsida/uurida, aga ma ei kannata külajutte... Ja Sina ise ei olnud valmis rääkima, millest ma saan samuti aru. Ma ise ka ei räägi oma asjadest...
VastaKustutaAga, nagu Sa ka ise kirjutasid, tean ma, et Sebastiani on täiesti võimalik õpetada, kui jätkub eelkõige tahtmist, mõistmist ja kannatust. Kõige lihtsam on seda muidugi teha üks-ühele, aga tõenäoliselt on võimalik ka mõnelapselises grupis. Ainus mure mul praegu on see, kuidas te mõlemad suudate jälle uue inimesega harjuda (minu väga isiklik arvamus on, et esmajärjekorras peaksid Sina ise usaldama inimest, kes Su lapsega tegeleb).
Ma pean tunnistama, et mõtlen teie mõlema peale sageli (ja mõnikord ka Robini peale - me oleme ju kohtunud kord ka teistsuguses situatsioonis, kui see oli lasteaed) ja ma tõesti sooviksin, et asjad oleksid korraldatud teistmoodi, kui need praegu on. Minu töö nii lasteaias kui väljaspool lasteaeda käib selle nimel, et iga laps meie vallas saaks haridust talle sobival moel. See on ränkraske töö ja vahel olen üsna murdunud, aga täna ma veel jaksan ja teie õpetasite sellel aastal mulle/meile palju. Aitäh selle eest!
Vabandust, ma ei pannud tähele, et kommentaar tuli konto alt. Panen ikka oma nime ka :)
VastaKustutaAitäh, Ruth, heade sõnade eest!
VastaKustuta