Poolaasta kooli läbi

1,5 nädalat vana võlg koos pika võlaga. Me saame olla Arvoga uhked lapsevanemad :) Kui hindeid vaadata.

Hinded. Kui Robini hinded näitavad mulle, et ta on kõvasti püüdnud ja pingutanud, siis Sebastiani puhul tahan ma hindest rohkem näha ja kuulda seda, KUIDAS ta on arenenud ja MIDA ta on hakanud paremini tegema. Robinit näen ma iga jumala päev, kaasaarvatud nädalavahetused, õppimas. Minu meelest tema argipäevad ongi sellised, et ta läheb hommikul kooli, siis ruttu-ruttu koju, natuke sööki ja natuke õppimist, siis 1,5 tundi rasket jalkatrenni, jooksuga koju, söök ja õppimine. Ja hiljemalt pool kümme on kosta vaid norskamist. Ma näen iga päev, mida ja kuidas ta teeb. Ma aitan teda, kui tal endal juhe kokku jookseb või lihtsalt ülesanne liiga raske on. Ma olen iga päev tema õppeprotsessi osa.
Sebastaiani õppimisest ei tea ma suurt midagi. Kõik, mis ta teeb, teeb ta klassiruumis koos õpetajaga. Kui ma küsin, kuidas Su päev möödus ja mida Sa täna teada said ja kuidas Sa mingisugusesse asja suhtud või midagi sellist, saan tavaliselt vastuseks, et ma ei taha sellest rääkida. Nädala lõpus toob ta koolikoti koju ja siis ma sirvin tema vihikuid, töövihikuid, töölehti, vaatan e-koolist hindeid ja sinna juurde kuuluvaid väga põhjalikke selgitusi ning olengi vist kõige vajalikuga informeeritud. Nädala sees, Sebastianil järel käies, räägib õpetaja ikka ka, kuidas ja mida ja miks ning põhiliselt lihtsalt kiidab teda. Umbes viis minutit kuulen Sebastiani ja õpetaja vestlusi ukse tagant ja mõnikord on mul tunne, et kõik on liiga lihtne ja elementaarne - Sebastian lihtsalt teab nii paljudest asjadest nii palju, et ma kahtlen, kas temaga peaks minema mööda õpikut ja töövihikut (eriti loodusõpetuses ja matemaatikas). 

Suurim edusamm on lugemine. Trükitähti loeb juba täiesti soravalt ja ega ta kirjatähtedega ka jänni ei jää. Luges isegi minu blogi :) - järelikult saab hakkama. Veerib muidugi kõvasti, kuid ometigi on see edusamm nii suur ja nii oluline minu jaoks, et... Ei oskagi rohkem selle kohta miskit kosta. Võin öelda, et nüüd Sebastian loeb.

Kehalise kasvatuse hinde pani Sebastianile jalgpallitreener Kaido. Kunsti- ja tööõpetusehinde panin mina. Ja sellest ma tahtsingi pikemalt rääkida. Sellest kunstist ja tööõpetusest.

Sebastian on titest saadik täielik "kunstipõlgur" - ei taha ta joonistada, ei maalida, ei trükkida, ei kriite, pastelle, ei mitte midagi. Kõik võimalused on tal olemas olnud madalal laual ja koos erisuurusega paberitega ja no ei taha. Juba päris pisikesest peale ütles, et ei oska, mis minu jaoks on täielik müstika, sest ma ei ole kunagi talle öelnud, et ta ei oska, ei saa, ei suuda ja pole lubanud ka kellelgi teisel öelda. Oskab küll, oskab omamoodi ja nii eriliselt, aga ikka kardab. Nüüd kooliga seoses olen pidanud temaga mõned kunstitööd tegema (hinnete saamiseks) ja mul ei ole talle muud ette heita, kui see, et ta koguaeg ütleb, et ta ei oska, Sina oskad palju paremini. Ta tahakski, et mina teen teisel paberil täpselt sama asja ja tema lihtsalt teeb järgi. Mulle sobib ka nii, see jäljendamine. Äkki ta ühel päeval läheb lahti ja ei vaja enam jäljendamist. Julgeb ise juti tõmmata ja teisega ühendada, julgeb proovida ja näha. Praegu veel ei julge, praegu vajab, et ma näitan ette.  Mõnikord ma kardan tema nähes joonistada - ta hindab mu töid liiga kõrgelt...

Tööõpetusega on väheke lihtsam, sest ma olen selle sidunud absoluutselt ja täielikult igapäevaeluga. Kuskil pole kirjas, et I klassi junsu peab tööõpetust tegema töid ainult paberi, kääride ja liimiga. Et ta ei või teha hoopis isa abiga  Halloweeni laternat või perega piparkooke. Või hoopis ema ja onu Aivari abiga tammetõrudest paelussi :) Või hakkida supi sisse kartuleid.

Tal ei ole jätkuvalt mitte mingisugust huvi kunstitegevuste vastu, kuid tööõpetus meeldib talle küll :) Eriti, kui ma luban tal vorsti või kartuleid väikesteks tükkideks hakkida või kui ta saab metsas endale puust grillvarrast ise noaga meisterdada. Muidugi talle meeldib - ta ütleb lausa, et need on eriti toredad asjad. Joonistamisega on aga lood sootuks teised. Jah, oma tohutus kohusetundes teeb ta kõik ära, mis ma tema jaoks ja kooli "sunnil" talle välja mõtlen, kuid mingisugust mõnu ta sellest ei tunne ja eduelamust ei saa. Võibolla oleks tal vaja kunstiteraapiat? Annega? Kes teab... Anne on nii-nii kaugel. Aga kui see aitaks? Kui ta saaks lahti sellest madalast hinnangust enda suhtes.... Oleksin 100 korda nõus sõitma... 

Nüüd me puhkame ja koolile ei mõtle. Üldse mitte. Aga uuel veerandil on nad kindlasti täpselt sama tublid, sest nad lihtsalt ongi nii tublid :) Isasse :)