teisipäev, 3. veebruar 2015

Küünlategu Valgus

Me siin ühel kodusel nädalavahetuse õhtul, kui vaatasime põlevaid küünlaid, mõtlesime, et peaksime need küünlajäägid kõik kokku koguma ja uuteks küünaldeks ümber sulatama. Kuna me sügis-talve perioodil põletame väga palju küünlaid (ma ei tea, miks see nii on - annab justkui hingesooja), siis meil jääb väga palju küünlajuppe üle. Rääkisime, kuidas saaks erineva kujuga teha ja juba uurisime, kuidas, mida ja miks :) Noh, läksime kohe küünlateo sisse nagu meile ikka kombeks on - jäägitult. Ja siis järgmisel argipäeva hommikul märkasin sotsiaalmeedias kuulutust, et Valgus meisterdakse küünlapäeva raames (küll päev hiljem, kuid siiski) küünlaid ja kõik huvilised on oodatud. Ma võtsin kohe sõnasabast kinni, rääkisin Sebastiani õpetajaga, et kas ta poleks äkki huvitatud minema ja kui õpetaja ka mõtte heaks kiitis, oligi asi otsustatud - esimene küünal saab valmis Valgu külakeskuses Sillaotsa Talumuuseumi inimeste juhendamisel. 

Küünlapäevast nii palju, et see oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega. Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne. Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt. 
Me jäime küll päeva hiljaks, aga küünla saime tehtud. Asi kiskus algusest peale natuke kiiva, kuna ma ei lugenud kuskilt välja, et küünlaid valmistatakse õues ning me polnud Sebastiani ja tema õpetajaga selleks valmistunud. Õnneks oli õues ilus talvepäev, nii et - pool küünlateost sai siiski ilma värisemata tehtud :) Ülejäänud pool oli ikka suur võitlus iseenestega, et mitte asja pooleli jätta.


Alguses onu natuke rääkis, kuidas me seda küünalt tegema hakkame ja ilma pikema jututa asuti tegudele. Teine asi, mis kiiva läks, oli see, et onu võttis Sebastiani käest kinni. Arvasin, et nüüd ongi kõik, sest siis sealt hakkas tulema sajatusi: "Tee ise oma napakat küünalt, mina ei tee enam kunagi mingit küünalt, nõme küünal, milleks Sul oli vaja siia küünlajamasse tulla, mõttetu küünal...." Selgitasin siis talle, et ega onu ei teadnud ja ma vabandasin, et ei osanud seda ette näha. Lubasin talle, et edaspidi ma hoian ise tema käest kinni ja teeme ikka küünla valmis. Õnneks ta usaldab mind.... Võibolla ehk isegi liiga palju...


Küünlad valmisid mesilasvahast. Kastsid oma tahu kuuma ja vedela vaha sisse, astusid järjekorra lõppu ja kui järgi Sinuni jõudis, kastsid oma küünla jällegi vaha sisse. Neid ringe pidi ikka palju-palju tegema, ennem, kui hakkas tunduma, et asi hakkab küünla ilmet võtma. Sõrmed külmetasid ja järjekord kippus segi minema, sest peale meie oli seal veel kamp eakamaid inimesi ja mingi kamp Valgu koolist. Sebastian pidi korra protesteerima kellegi kallal, et mis Sa trügid vahele, aga õnneks asi inetuks ei läinud. 

Äkki umbes kaheksas kastmine?

Sellisel moel küünlategu on lapse jaoks üsna tüütu. Vähemasti siis, kui järjekord on umbes 30 inimest. Aga meie elu esimene küünal sai valmis ja me saime sellest ainult hoogu juurde küünlateoks. Usun, et järgmisel talvel põleb meie kodus väga palju meie endi poolt valmis meisterdatud küünlaid. 

Sebastian ütles kodus, et tegelikult oli ju tore, kui ainult nii külm ei oleks olnud ja kui see onu poleks näppinud. Küünla üle on tal küll väga hea meel ja tööpetuses üks hinne olemas :) Nad õpetajaga koguaeg võrdlesid, et kummal on jämedam küünal ja lõpuks pidi ikkagi Sebastian alla vanduma - õpetaja küünal sai paar millimeetrit jämedam. 

See aga ei vähenda meie rõõmu meie esimese küünla üle :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar