Vällamäe ja Taevaskojad

Eelmise aasta septembris me käisime Võrumaal Vällamäe metsamajas ja meile meeldis seal nii väga, et neli tundi autosõitu tundus köömes selle kõrval, et minna sinna tagasi. Arvol nimelt on nädalane suvepuhkus, mis muidugi tänasega juba otsa saab ja kuna juhtumisi oli vaba ka Aivar sel nädalal ja veel sobivamalt polnud ka Liivil neil päevil mingeid kohustusi, sõitsimegi Võrumaale. Kohe hommikul vara ja ilmataadiga kokkulepitult ilusal suvepäeval. 

Vällamäe metsamaja oma algelisuses on hea moodus pääseda tänapäeva kiirest ja närvilisest igapäevaelust, sest seal ei ole elektrit ega muid mugavusi, millega me igapäevaselt oleme harjunud. Seal on maja ja majast eemal saun. Maja on pime nagu öö ja saun on ööst ka pimedam. Kõik on palkidest ja nii lihtsalt valmis tehtud, kui vähegi võimalik. Magatakse lavatsitel ja joogivesi tuleb endal kaasa võtta. Kogu saunavesi kantakse kümnekonna meetri kauguselt ojast ja puude lõhkumiseks peab endal hea kirves kaasas olema. Ja ometigi on seal kõik nii mõnus. Saun, maja, lõkkekoht ja kui Sa oled õige seltskonnaga õiges kohas, ongi justkui kõik paigas. 

Jõudsime Vällamäele juba üsna varakult, kella kahe paiku ja plaan oli selline, et teeme lõunasöömise ja siis läheme sinna samasse Vällamäe 2,2 kilomeetrilisele matkarajale, mis meil eelmine kord teadmatusest läbimata jäi. 

Matkarada oli äge! Poleks eluseeski uskunud, mis meid ees ootab. Algus oli nagu ikka - vajalik loodusmärkamiseoskus ja rõõmus meel. Sealpool kandis on hoopis teistsugune loodus - puud on hästi pikad, osjad mühavad, raba on Su külje all. Me ei ole kusagil mujal näinud nii jämedaid kuuski, kaski ja mände. Kaskedega on seal lausa nii kitsas ja kõrgus käes, et saunaviha tegemiseks pidi peaaegu pool metsa läbi kammima. Kuid peatudes korra veel sellel matkarajal, siis kui meil oli pool läbitud, küsisin ma Arvolt, et kuhu me täna veel matkame, sest see kõik on liiga lihtne ja siis sain neid samu sõnu kohe süüa ka, sest ees seisis 84 meetri kõrgune tõus ja no siit arvuti tagant tundub praegu, et mis see siis nii väga ära ei ole, aga isegi sportlased hingeldasid. Mis siis veel muidumeestest rääkida! Oli see vast tõus! Ausõna. Me saime ikka korralikud 5 minutit hingeldada, kui olime kohale jõudnud. Hea, et sinna pingid olid ehitatud :)

84 meetrine tõus Vällamäe mäe tippu

Suured puud

Puugi pask

Matkast rõõmus meel ja täiesti kapsad jalad, maabusime taas oma metsamajja ja hakkasime tegema neid asju, mida peab tegema, et saaks natutida sauna ja sööki. Kütma, grillima, tšillima jne. Saun oli vägev! Ma eelmine kord ei käinudki, sest hirm oli suurem kui saunasoov. Seekord olin mina suurem kui hirm :) Hirm? Ma tunnen end väga abitult nii pimedas saunas, ilma prillideta. Kuna mu mõlemad silmad on -5,75, siis jäädes prillideta, tundub maailm ja väikene, pime, võõras saun liialt udune paik, kuid Arvo oli mu silmad ja saun oli tõesti vägev! Hoopis teistsugune kui Sipas, sest see justkui hingas. Arvo on muidugi nii hull saunataja, et ta kütab mu vahet pole, millisest saunast välja, aga see ei vähenda minu saunamõnusid. 

Jonnakas vihameister

Nirgid

Öös on asju :)

Söögiks oli nagu ikka igasugune grillivärk ja salatid. Tegin kaasa ühe rabarberikoogi ja võtsime kaasa paar kilo maasikaid. Kõik said söönuks ja asjad sujusid. Õhtupimeduses mängis Liivi kitarri ja laulu jagus mitmeks tunniks. Ei saa jätta muidugi märmimata ka seda ennem pimedat peetud hirmpikka käbisõda, mida Sebastian, Mart ja onu Aivar pidasid. See oli päris sõja nime väärt ettevõtmine ja päädes see, nagu sõjale kohane, väikese verejooksuga, aga kes sellest välja teeb? Mitte Luhtaru poisid :)

Liivi peenike näputöö

Ainukesed negatiivsed asjad kogu õhtu peale olid kihulased. Kohutavad elukad! Minu meelest oli neid seal mustmiljon tükki ja neil oli kindel plaan meid ära süüa. Elusalt. Õnneks nad taandusid ööpimeduses ja lõkkekuumuses. 

Kui öö oli ilmselgete viperustega üle elatud, algas uus päev ja plaanis oli hommikusöök koha peal ning siis sõit Taevaskotta, et läbida seal 3 kilomeetri pikkune matkarada. See 3 km tähistatud matkaring juhatab teelolija maalilistele paljanditele ja loodusjõudude ürgsete vaadeteni ning lisaks legendide, muistendite ja filmi maailma. 

Matkarada oli keskmise raskusega. Üldiselt on seal nii vinged trepid ja teerajad, et matkamine ei ole küll mingi eriline kunst, kuid üks tõus oli jällegi selline, et pidi hiljem paar minutit hingeldama. Teine asi, mis silma jäi, on see, et meie Lääne-Eesti lapsed ei oska üldse arvestada kõrgustega ja nõlvadega. Sebastianit ja Marti pidi ikka korduvalt korrale kutsuma, et nad liiga ülemeelikutena oma elu ohtu ei seaks. Kolmas asi, mis mulle isiklikult nalja teeb, on need sildid, mida RMK radadele üles paneb. Näiteks oli üks silt "Kõdunemine" (Vällamäe matkarajal). Ma mõtlen, et milline ajujaht pidi küll toimuma, et välja mõelda MIDAGIGI inimestele lugemiseks. Ma ikka üritan kõik sildid läbi lugeda, aga no mõned on küll sellised, et jääb tunne nagu oleks need pastakast välja imetud. Muidugi ei saa me ümber ega üle ka vanade eestlaste umb - ja muidu usust. Mida kõik ei usutud! Vanapagan on täitsa köömes....

Peale matkaraja läbimist, otsisime üles Sõnajala mäe, kuhu RMK on ehitanud lõkkeplatsi ning valmistasime hilise lõuna (umbes kella nelja ajal). Tõmbenumbriks osutus Salvesti purgisupp, mis läks kõigile peale väitavat matkamist suurepäraselt peale, kuigi jah - eks peale sellist päeva oleks ära söödud kõik,  mida iganes oleks pakutud. Soe supp aga oli tõesti mõnus ja läheb kindlasti kordamisele. 

Tähelepanelik vaataja näeb, et Robinit pole ühelgi fotol. Kahjuks jäi Robin päev ennem väljasõitu kõhuviirusesse ja oli kodus tädi Liisu kantseldada. Robin lohutab ise ennast ja mina teda sellega, et suvi on veel ees ja kindlasti me teeme veel palju toredaid asju.

Kõik läks kenasti. Suuresti tänu sellele, et Arvo on niivõrd hea organisaator, navigaator, terminaator :) Kõik asjad on eelnevalt korralikult läbi mõeldud ja ilma suuremate üllatusteta need ka korda lähevad. Eks ikka tuleb selliseid pisemaid plaanimuudatusi ja väiksemaid eksimisi teel ette, kuid üldjoontes lähevad tema organiseeritud matkad kõik kenasti korda. Vahel mul on ainult natukene hirm, et äkki ta võtab liiga palju enda vastutada? Nii võib ju juhtuda, et tal jääb liiga vähe aega organiseeritud asjadest rõõmu tunda. Võibolla andis üleliigne vastutus tunda ka selles 30 minutis, mil ta teistest eemal Sõnajala mäe sambla sees sügavat und vajas? Kes teab...

Järgmiste matkadeni! Loodetavasti ei pea neid kaua ootama :)