Puukborrelioos

Meie Sebastian on puugimagnet. Või on asi lihtsalt selles, et ta on väravaht ja peab alalõpmata võsastikku löödud palli välja koukimas käima. Igatahes on tal õnnestunud puugihooajal ikka iga aasta 5-6 puuki saada ja see aasta ei ole oluliselt erinenud eelnevatest, sest kahe kuu jooksul on tal neli puuki peas kinni olnud. 

Aga ma ei ole eriline paanitseja. Puuk on alati lihtsalt välja tõmmatud, puugihammustuse koht desinfitseeritud ja kalendrisse kirjutatud "SEEBUL PUUK". Ilma igasuguse traagikata. Küllap meie lastele emaks olemine on mulle õpetanud, et lastega ei olegi kunagi kerge :D Vähemasti minu lastega, sest nad korjavad üles kõikvõimalikud haigused, mida korjata saab ja siis jagavad vennalikult ka veel. Ma ei tea, kui palju haiglapäevi ja haigepäevi me veetnud oleme.... 

Mõned nädalad tagasi tundus mulle, et Sebastiani kõrva taga on laik. Selline punane ja tulitav. Püüdsin seda pildile saada ja Arvole näidata, kuid amatöörlikud fotograafioskused lõid välja. Laik oli kaks päeva ja kadus sama järsku kui tuli. Läks päev mööda ja ma märkasin Sebastiani kõrva ees laiku. Sellist punast ja tulitavat nagu oli kõrva taga. Sebastian ütles, et ta jooksis peaga vastu seina ja ma ei muretsenud, sest kui Sa ikka jooksu pealt vastu seina põrkad, siis pole midagi imestada, kui Su pool nägu on punane. Järgmine päev oli kõik korras. No selles mõttes, et laiku polnud. 

Aga mul oli hinges kuidagi kahtlane tunne. Kraadisin last ja vaatasin puugikohti ja mõtlesin, et noh, kokkusattumus lihtsalt. Ja tuli tagasi laik. Tuli põsele. Punane ja tulitav. Mu sisetunne ütles, et peab perearsti külastama ja igaksjuhuks puugihaiguste proovi tegema. Entsefaliidi vastu on mu lapsed vaktsineeritud (just nimelt selle pärast, et nad kõik haigused külge võtavad), kuid puukborrelioosi vastu ju vaktsineerida ei saa. Arvo arvas, et küllap poiss on palliga saanud ja pole põhjust muretseda, liiati, kui laik ju juba läinud ka on. Läks ära jah, aga tuli kahe päeva pärast silma alla tagasi. Ma rääkisin jälle, et peaks perearsti külastama, aga laik läks ära, tegemist oli palju ja mingeid kaebusi Sebastianil ei olnud - nii jäi arstikülastus ära. Pole ju mõtet minna, kui midagi pole ja arsti väärtuslikku aega raisata mingi "rändlaigu" jutuga.

Ja siis see juhtus. Ajasime Sebastianiga juttu ja järsku mulle tundus, et ta räägib kuidagi imelikult. Justkui ühe näopoolega. Hurjutasime veel teda, et ta ei lollitaks ja räägiks korralikult, aga mida rohkem tunde edasi läks, seda imelikum Sebastiani nägu oli. Suu vasak pool ei liikunud, silm pilkus teise silmaga erineval ajal ja oli kuidagi uimane, vasakut silma ta kinni panna ei saanud, suunurk oli alla vajunud ja kõne kuidagi "pehme". Ja kui mul tavaliselt paanikat pole, siis nüüd tekkis küll. Mulle tundus nagu oleks Sebastiani pool nägu halvatud... 

Paranemisfaasis

... ja mul oli õigus. Perearsti juures diagnoositi Sebastianil analüüside tulemusena puukborrelioos ja kahjustada olid saanud vasaku näopoole närvid. 

Ma ei oska isegi kirjutada, mida me tundsime, kui see kõik juhtus. Paanikat? Küllap vist. Muret? Kindlasti. Sellel on ikka vaks vahet, kas  Su lapsel on köha või nägu halvatud.... 

Täna on Sebastian juba tervenemas. Antibiootikumikuur on muidugi julm ja kestab veel kaua-kaua ning annab talle iga päev kõhuvaluna tunda, kuid seekord on antibiootikumid paratamatus. Toetavalt on peal ka homoöpaatiline ravi. Sebastian saab silma kinni panna ja see pole enam põletikuline ning kui hästi vaadata, siis näeb juba ka vasaku suupoole pisikest naerukurru. 

Kohutav kogemus. On hirmus olla olukorras, kus Sa ei tea, mis toimub Sinu lapsega ja Sa ei saa mitte midagi teha, et olukorda muuta. Sa näed, et kõik on vale, aga pead usaldama arsti, kes ütleb, et lastel taastuvad närvid hästi :) Täna me teame, et taastuvad jah, aga nädal tagasi oli mul maailma ahastus oma väiksema armsa lapse pärast ja hirm, et äkki jääbki nii?

Ei jää :) Kõik on juba parem kui varem ja kui sellest midagi õppida on, siis ikka seda, et usalda oma sisetunnet emana. See ei vea kunagi alt....