kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Muusikaõpetus ja elu esimene kandletund

Seda ei ole võimalik ühe lausega kokku võtta:"Elu esimene kandletund." See on protsess, mis on minult röövinud hulga närvirakke ja lisanud pähe palju halle karvu, sest mitte ainult Sebastiani jaoks ei ole uued asjad hirmutavad - need on sama hirmutavad ka mulle. 

Kõik sai alguse septembris uuele õppeaastale vastu minnes, kui kool teatas, et ma pean muretsema mingisuguse tõendi selle kohta, et Sebastian on helitundlik ja ei saa muusikaõpetuse tunnist osa võtta. Mina oma naiivse ajuga mõtlesin, et pole probleemi, dr. Kalvo juurde aeg kirja - sealt saab ikka kõik vajalikud tõendid, sest kui Sul on autimsidiagnoosiga laps, siis Sul võib tulla elus üsna palju olukord ette, kui Sul on vaja veidraid tõendeid. 

Kõige alguses on tegelikult asi selles, et Sebastian on väga helitundlik. Ta ei talu võõrast meloodiat, teatud pille, lastelaule, uusi helisid, kõrgeid helisid,vanu inimesi laulmas. Ta võib reageerida antud asjadele väga agressiivselt või hoopis kõrvad kinni katta ja hakata "aaaaaaaa"-tama. Seetõttu on välistatud, et ta peab Märjamaa Gümnaasiumi lauluõpetajaga muusikatunde, sest  viimane on vana, mängib talumatut klaverit (või süntesaatorit) ja laulab lastelaule. Nii ei olnudki eelmisel aastal Sebastiani tunniplaanis kohustuslikku õppeainet "Muusikaõpetus". Mingisugust tõendit keegi ei tahtnud, keegi isegi kordagi ei maininud antud probleemi.

See õppeaasta aga tuli teema koheselt päevakorrale ja nii me oma psühhiaatri juurde sattusimegi - omapärast tõendit nuruma. Minu suureks pettumuseks aga me tõendit ei saanud, sest psühhiaatril ei  ole mingisugust õigust kedagi mingisugusest õppeainest vabastada (mulle jäävad ikkagi kripeldama need ratastoolis lapsed, kes ei saa kehalises kasvatuses osaleda - kuidas neid siis saab vabastada?). Saime hoopis tõendi, et koostöös Rajaleidjaga tuleb leida muusikaõpetuse tundidele alternatiiv või vabastada Sebastian nõustamiskomisjoni otsusega muusikaõpetusest. Võtsin koheselt ühendust Sebastiani juhtumi haldajaga, kelleks on Liis Ehavere ja kirjutasin oma mure talle ära. Arvasin, et ta kirjutab mulle vastu, et pole probleemi - kutsume kokku komisjoni ja vabstame ära. Naiivne. Mina. 

Liis kirjutas hoopis, et ennem vabastamist võiks proovida, äkki Sebastian tahaks õppida kannelt mängima - Aivar Araku käe all. Ma sain südari. Ausalt ka. Laps sai ka, sest ta esimene reaktsioon (nagu uutele asjadele ikka) oli maailma eitav ja vihane. Ma tassin seda last kooli ja koju, kolm korda nädalas Raplasse trenni ja tagasi, lisakohustusena tuleb sellest poolaastast ujumistunnid, mis on problemaatilised, teen temaga kunsti ja tööõpetust ja nüüd hakka veel võhivõõraga läbirääkimisi pidama teemal "Mul on üks autismiga laps, kes ei taha Sinuga kannelt õppida, aga kõik ümberringi arvavad, et ta oma helitundlike kõrvadega peaks ikkagi muusikuks saama". 

Saime kandleõpetaja kokku (Liis, Sebastiani õpetaja ja sotsiaalpedagoog ka ), sest oli vaja arutada läbi põletavad küsimused - kes antud projekti rahastab, kus tunnid toimuma hakkavad, millal tunnid toimuma hakkavad.  Ühise arutelu käigus mu südar taandus. Kool hakkab rahastama (kuna Sebastiani jaoks on riik eraldanud üksühele õppe jaoks paraja portsu raha, mida saab nüüd kasutada), tund hakkab sobivasti kolmapäeviti olema ja Sebastiani turvalises klassiruumis. Aivar oli väga kannatlik ja rahulik mees (esmamulje) ja oli valmis proovima. Isegi, kui Sebastian temaga ainult torises. Ikkagi oli valmis proovima. 

Ja nüüd see toimuski - see elu esimene kandletund.


Ma olen meeldivalt üllatunud. Sebastian on hommikust saadik rääkinud, kuidas tal kurk kipitab ja pea valutab ja palun, palun, palun - ärme lähme kandletundi. Mina muudkui korrutan, et palun, palun, palun, me lähme kipitava kurguga kandletundi, sest see on nii pidanud juhtuma ja selle vastu ei aita ka kipitav kurk, valutav pea ega ka sonimine. See lihtsalt peab juhtuma. 

Ma hindan väga kõrgelt Aivari rahulikku ja tasakaalukat meelt. Seda, et ta on valmis taluma ka porinat. Ja et ta ikka uuesti kordab kõike üle, sest Sebastiani vihased sõrmed ei taha eriti kandlekeeli paitada - rohkem tahavad  ikka justkui sakutada. Sebastian oli tubli, täitis kõiki korraldusi nii hästi, kui suutis ja kuigi ta pilk oli pidevalt kella peal, sai ta 30 minutiga rohke tehtud, kui ma eladeski oleks osanud loota. Ta suutis ära taluda ka suhteliselt lähedase kehakontakti (kui õpetaja talle ette näitas selja tagant), ilma, et oleks midagi krõbedat öelnud. Ja mis kõige tähtsam - ta sõrmed koguaeg käisid. Jonnakalt, aga käisid. 

Võibolla ongi parem, et me niimoodi hopsti mingisugust vabastust ei saanud. Võibolla oligi määratud, et Sebastian hakkab õppima kannelt mängima. Võibolla oli just seda Aivarit Sebastiani ellu vaja....

Järgmine kolmapäev on uus kandletund. Ma ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb, aga ega ma ei saagi teada, kui ei proovi. Iga uus asi on hirmutav, aga kui ikka väga vaja on, siis saab ka neid uusi asju kätte proovida. Aitäh Aivarile, et ta on valmis seda kogemust Sebastainile ja meile andma.



4 kommentaari:

  1. Supeeeer!!!!! Aitäh Seebule,e t ta ikka julges proovida! Mul on väga hea kõhutunne.....! :))) Ütle seda Seebule!
    Oi, mina tahaks ka kannelt õppida! :/
    Kalli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ütlesin edasi! Anne, Seebu annab rõõmuga oma kandletunnid kõik Sulle :)

      Kustuta
  2. Su südar on kurb, Sebastiani vastuseis ka, aga huvitav tõesti, kuidas asjalood kujunevad. Jõudu teile!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, meil läheb jõudu vaja :) Mitte küll üleliia - nii võivad kandlekeeled katki minna....

      Kustuta