esmaspäev, 28. märts 2016

Munadepühad metsas

Jajah, ma tean, et lapsed oleks täna hommikul pidanud minema kooli peale vaheaega, aga ma ei saanud sinna midagi parata, et asjad lihtsalt juhtuvad. Nii juhtuski, et me pikendasime omavoliliselt meie poiste vaheaega ühe päeva võrra ja läksime nendega hoopis pühapäeva päeval metsa. Ööbima. 

Ööbimine ei tähenda seda, et me läheme metsa ja muud seal ei teegi, kui ööbime. Ööbimine hõlmab endas palju erinevaid tegevusi, mida tuleb üleüldse ennem ära teha, kui Sa tahad magamiskotti kerra tõmmata ja ööbima hakata. 

Kuna me käisime juba varem ööbimiseks kasutatud paigas Angasilla mäel, siis oli natukene lihtsam kogu see ettevõtmine. Varjend oli juba püsti ja kuuseoksad kõlbasid ka  veel kord kasutada. Kuuseoksad nimelt käivad meile külje alla, et oleks soojem ja pehmem. Tegelikult peab praegusel aastaajal kogu varjendi põhja kuuseokstega katma, sest muidu oleks jalgealune väga porine. Aivar ja Robin tegelesid nagu ikka puudega ja selle otstarbeks, et meil oleks midagi kütta, võtsid nad juba kaks korda tagasi ühe metsakuiva kuuse maha. Nüüd oli vaja ainult natukene meherammu ja halupuud valmis teha. Sebastiani töö on siis nende puude toomine varjendisse ja riita ladumine. Me kõik aitasime teda selles raskes töös :)


Mina, pange hoolega tähele, et just mina, süütasin seekord lõkke :) Tavaliselt, kui ma seda olen tahtnud teha, siis on kohe Arvo või Robin juures ja hakkab üks seletamine ja targutamine ja putitamine pihta. Seekord ma kasutasin ära segaseid olusid ja sain esimese süütamisega lõkke põlema. Endal on mul selle üle muidugi hea meel, sest mulle aegajalt tundub, et mu meespere arvab, nagu oleksin ma üks hädapätakas, keda peab hoolega hoidma.... Hoida muidugi võib... Aga mul on ikkagi hea meel, kui ma saan mõnikord teha midagi ja hiljem öelda, et sain hakkama :)  

Viimased korrad oleme metsas alati suppi keetnud. See on selline kerge soe eine keset päeva ja tundub juba, et kuulub metsa juurde.


Seekord oli eriline see, et Arvo võttis metsa ahvenad kaasa. Venna tal muidugi arvas, et miks inimene peab oma elu nii keeruliseks elama, aga kaasas tal need kalad olid ja valmis ta need küpsetas. Ütleme nii, et ega see neile eriti peale ei läinud, sest metsatraditsioonide hulka kuulub 1,5 kg peekoniviile ja nii uskumatu, kui see ka pole - kõik saab alati otsa :) Viimseni. Kalad... Ei ole nende jaoks, kui kõrval on karbi täis pekki. 

Pekk on vardas :) Koguaeg :)

Kuna eile olid munadepühad, siis ei saanud jääda ka munad värvimata. Arvo ja Aivar olid selleks korralikult valmistunud, võttes kaasa sibulakoori, ajalehte, niiti. Ülejäänud udrumudru korjati metsa alt - kuuseoksi ja maasikalehti. Minu poistel oli see esimene kord looduslike vahenditega mune värvida, seega ootasid nad päris põnevil, milline on lõpptulemus. Aivar keeras poistega koos kõik munad kokku ja pani potti keema. Ta ütles, et ta pole vist 20 aastat mune värvinud, seega on tore, et me selle asja ikkagi ette võtsime, sest kes teab, millal tal järgmine kord selline võimalus avaneb. Eriti hea meel on mul Sebastianist, sest ta sai just kunstisse "5" - oma looduslike munade eest :) 


Võibolla jah oleks pidanud täna hommikul ilusasti kooli minema, aga läks natuke nihusti.Ometigi on iga metsaskäik omaette õppetund, mis hõlmba nii paljusid väikeseid osi. Peale munade värvimise me käisime näiteks jalutamas, kus me nägime erinevate metsloomade jalajälgi ja kakat :) Nad oskavad halupuid teha ja neid riita laduda. Nad oskavad enda eest hoolitseda, kui õues on 0 kraadi ja nad peavad ööbima varjendis. Nad oskavad liha grillida ja lõkkekartuleid teha. Nad oskavad ja julgevad laulu joriseda ning seda nii kitarri saatel (juhul, kui Liivi meiega koos on), kui ka youtube muusika järgi. Nad oskavad üksteise ja teineteisega arvestada. Ja pole sellest hullu midagi, et täna jäi füüsikas jadaühendus kordamata....


Tore oli. Metsas ööbimine on hoopis midagi muud, kui ööbida näiteks mõnes RMK metsamajas või mõnes puhkemajas või hotellis. Tsivilisatsioon jääb nii kaugele ja aktiveeruvad hoopis teistsugused oskused ja emotsioonid. Poisid on ka hoopis teistsugused - kuidagi suuremad ja asjalikumad. Võibolla ma tahan, et nii oleks, ma ei tea :) Tegelikult on nad vahvad ja saavad metsaolukorras väga hästi hakkama. 

Küllap me varsti läheme jälle. Kevadpühadeaegu. Siis on metsas maailmatumalt ilus. Püüdsin ka eile näha ja fotodele saada mingisuguseidki kevademärke, aga metsa need märgid veel jõudnud pole. Eks seda ole ka palju tahetud kolme sooja päeva peale.... 

Nüüd oleme eeskujulikuks arginädalaks valmis :) 





pühapäev, 20. märts 2016

Rafting Võhandul ja Pilkuse puhkemaja

Ma sain aasta vanemaks. Ei kurvasta veel selle pärast :) Arvo aga ei osanud mulle midagi kinkida. Või no kui ta oleks hästi mõelnud ja arvanud, et asjad teevad mu õnnelikuks, siis ta oleks kindlasti midagi välja mõelnud, sest ta on ju Arvo. Aga Arvo teab ka seda, et asjad ei tee mind kuidagi õnnelikumaks ja seetõttu ta arvas, et kõige parem kink, mida ta oma armsale naisele teha saab, on elamuskink. Nii armas, eksole?

Me oleme matkasellid, isehakanud ja iseõppinud. Loomulikult on minu jaoks soe elamus ka see, kui me läheme näiteks SPAsse - nagu me viimased viis aastat minu sünnipäeval teinud olemegi. Aga jaanuaris, mingisuguses kummalises tujus olles, ütlesin ma kuidagi poolvaljusti, et ma tahaks see aasta mingit teistsugust sünnipäeva. Oma sõnadega tasub ettevaatlik olla :)

Nii juhtuski, et mu armas mees otsustas meid viia Lõuna-Eestisse ühte suurepärasesse puhkemajja Pilkusel. Alguses oli küll üks teine maja silmapiiril, aga see jäi mõneks teiseks korraks. Igatahes oli tal maja. Ja edasi oli tal vaja mõelda, et mida toredat me seal pooltalvises Lõuna-Eestis siis peale hakkame. Matkaradadele rihtida ei julgenud, sest ei teadnud, milline ilm võiks olla. Suusamäele minna ei saanud, sest see oleks kõik väga kallis olnud ja ausalt öeldes - me ei ole eriline suusapere. Rohkem nagu jalgpallipere. Jalgpalli aga ka mängima ei tahtnud minna :) Ja siis ta ütles järsku väga vaimustunud häälega, et me läheme parvetama!

Ma arvasin koheselt, et mu mees on hull, sest mina ju ometigi ei ole :) Varakevadel, jäise veega jõe peale kummipaadiga hullama.... See ei ole minu jaoks. Mina kardan selliseid asju. Ausalt ka! Ma sain kaks nädalat niimoodi praadida, et ma nägin juba õudusunenägusid sellest, kuidas ma kukun sinna külma jõkke ja paat läheb ümber ja kõik mu ihuliikmed saavad jääga kaetud. Ma rääksin Arvole, kuidas elamuskink on tore küll, aga kas see nii terav peab olema? Vaatasin muudkui matkajuht.ee lehelt fotosid ja videosid ning mu paanika muutus järjest suuremaks.

Sõitsime Liisude, Liivide ja Aivariga Võhandule. See oli üks äärmiselt lühike sõit, sest mul oli tunne, et me jõudsime ikka jube kiiresti selle jõeni. Asi oli muidugi ainult hirmus. Ja siis ma nägin neid paate, millega me raftingule pidime minema ja mu esimene küsimus Arvole oli, et miks need nii väikesed on? Need tundusid seal kodulehel palju suuremad! Ma olin peaaegu 100% kindel, et keegi kukub sisse. Ja siis ma pidin sinna paati ronima.... Ma vist värisesin üle terve kere ja ma olin salvavalt õel... Hirmust.

Ja siis me lükkasime paadi jõekaldast lahti. Niimoodi vaikselt. Ja hakkasime sõudma :)

Üliäge! Ausalt ka! Seal ei olnud mitte midagi hirmsat, hoopis põnev oli. Ja väsitav. Ja põnev. Meil oli kaks paati: 1) mina, Liisu, Katariina, Sebastian, Raivo ja Arvo ja 2) Aivar, Robin, Mart, Liivi ja Priit. Meie paatkond oli nõrgem, st me ei suutnud teise paatkonnaga võidu sõuda, sest teises paadis oli lihtsalt meherammu rohkem. Kuid ma julgen arvata, et meie paadiretk oli elamusterohkem, sest me saime paadi 360 kraadi pöörlema, me sõitsime otse puusse :) ja meie kärestike ületamine oli tõeline lotovõit. Umbes pooleks läks untsu.  Ja see oligi äge! Just see, et midagi ei olnud aimatav. Kellelgi ei olnud märg ega jube ega paha, ainult Seebul hakkas lõpuks külm (ta ei sõudnud), kuid kohe, kui kaldale jõudsime, sai ta sooja Volvosse sooja teed jooma.



Lõpuks olid ikka käed täiesti väsinud, sest matkajuht ütles, et meie retke pikkus oli umbes kaheksa kilomeetrit ja kui Sa ikka terve selle aja püüad paati otse hoida ja edasi sõuda ja Su treeningtase kümnest on umbes 1,5 :), siis väsid ära küll. Kuid see kõik oli seda väärt. Mulle ainult tundus, et Liisu hakkas kuidagi eriti hästi sõudma, kui maabumiskallas paistma hakkas - kindla maa igatsus oli vist väga suur.

Süvahavvalt sõitsime Pilkusele, kus meid ootas ees soojaks köetud maja ja kuumaks köetud saun. Maja oli suur, viie magamistoa ja suure kaminasaaliga. Kaminasaali põrand oli kivist, kuid elektriküttega - seega soe. Igaüks sai omale soovitud toa ja toakaaslase või päris erasviidi ning õhtu möödus saunatades ja süües. Natukene mängiti kitarri ja lauldi ka, aga muusikud läksid kahjuks poole üheteist ajal ära (töökohustused) ning laulujoru oli hirmus lühike. Kõige rohkem kurvastas see muidugi Seebut, sest ta armastab väga Liiviga koos laulmist.


Täna hommikul ärgates oli juba Seebu sünnipäev :) Ta sai täpselt 10 aastat vanaks ja oli selle üle täitsa rõõmus. Sugulased kinkisid talle kamba peale üsna palju raha ja nüüd ta saab osta endale LEGO Techniku sarjast viimase lipulaeva - Volvo laaduri. Aitäh kõikidele panustajatele.



Aitäh kõikidele kohalviibijatele ja kõige soojemad tänud mu armsale mehele. Mul on hea meel, et ta minusse usub ja utsitab mind tagant, et ma natukene rohkem teravaid elamusi siin elus saaksin. Ma ei teeks veeranditki sellest, mida ma olen viimase 17 aasta jooksul teinud, kui mul ei oleks mu armast Arvot. Sest ma ju kardan :) Peaaegu kõike ja kõiki. Aga tema ikka lükkab tagant... Vaikselt ja kindlalt, julgustades ja toetades.

Rafting Võhandul läheb kindlasti minu TOP 3 kingituste sekka, sest mul on nii hea meel, et ma sellega hakkama sain. Ja ma läheksin uuesti, iga kell. Koos Arvoga ja kõigi nende teistega. Liisu muidugi paneksin ma järgmine kord paadipõhjast vett koristama - oleks rohkem kasu :))))))))) Nali.

Kui ma vahepeal mõtlesin, et võibolla oleks pidanud ikkagi SPA valima, siis nüüd ma arvan, et jään uut elamuskinki ootama :)
Aitäh kõigile!



reede, 11. märts 2016

Pärdikuplikad väikestele tüdrukutele :)

Tänutundest?
Kinkimisrõõmust?
Andmisrõõmust?
Tegemisrõõmust?

Ei tea, küllap kõik kokku. Peedule, väikestele tüdrukutele. Ma muudmoodi ei oska oma tänu väljendada.


Mulle meeldivad nad nii väga :)
Aga nüüd vahepeal ma hoopis koon natukene. Jälle tänutundest. Või loomisrõõmust. Või andmisrõõmust. Tegemisrõõmust.

Ma loodan, et uutele omanikele pärdikud meeldivad :)




teisipäev, 8. märts 2016

Värviõpetus Sebastianiga

Me Sebastianiga oleme hirmus tublid :) Kes meid ikka kiidab, eks me ise kiidame.

Dialoog.

Mina: "Sebastian, mis Sa arvad, kui maaliks natukene?"
Sebastian: "Sellega annab kindlasti oodata homseni."
Mina: "Aga tead, Sebastian, täna ongi homme :)".

Ma detsebris kirjutasin, kuidas meie II klassi I poolaasta kunstitunnid läksid ja näitasin, millega me hakkama saime. Natukene ohksin ka, sest Sebastianile on äärmiselt raske käelisi tegevusi ette sööta. Ohkimisest oli kasu, sest üks Riina andis mulle hea idee kasutada ära geomeetrilisi kujundeid. Ma mõtlesin tükk aega, mis ma siis ette võtan. Uurisin kunsti õppekava, et mida üks II klassi junsu oskama peaks ja millised kunstipädevused peaksid olema saavutatud III klassi lõpuks. Jajah, eks ma enamvähem olen kursis vanast rasvast ka, aga teadmiste värskendamine ei tee paha. Liiatigi, kui Sul on selline isevärki sell, kes kõik kunstilised tegevused lükkaks homsesse. Sain teada, et matemaatikast lähtudes tuleks arendada seoste loomise oskust ja loogilist mõtlemist (matemaatiline keel, struktuur, sümbolid ja meetodid), samuti matemaatiliste sümbolite, kujundite ning mõistete tundmist. Rohkem ma matemaatlisi seoseid ei leidnud ja ega pole vaja ka. Sest ma teen ikkagi asju nii, kuidas mina tahan. 

Otsustasin värviõpetuse kasuks ehk siis maalimine. See meeldib Sebastianile rohkem kui joonistamine, kuigi maalimisel on see jube häda, et käed lähevad mustaks ja siis ma pean mingi 100 korda ootama, kuni ta oma käsi peseb :D Mõnikord see ajab mu hulluks, teinekord ma püüan teha näo, et ma ei näe, et ta oma käsi peseb.

Igatahes õppisime me ära, millised on kolm põhivärvi ja miks need toonid on põhivärvid.


Õppisime ära, millised on sekundaarvärvid - kuidas neid saada ja miks neid nii nimetatakse.


Veel õppisime, kuidas saab mingit tooni helestada ja tumestada. Sebastian valis selleks loomulikult oma lemmikvärvi ehk punase. 


Jooksvalt õppisime paberit jagama kuueks tulbaks, kaheteistkümneks ruuduks, tuletasime meelde, milline on kolmnurk ja ring, õppisime kasutama joonlauda. 

Ma peaksin ütlema, et meil läks väga hästi. Mitte ühegi tööga ei olnud mitte ühtegi kiginat, kui juba asja kallale asusime. Kigin oli ennem... see dialoog noh. Aga tööd tehes ei olnud mingeid probleeme. Ja kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult oleksime pidanud Robini ka oma kunstitundidesse võtma, sest viimane ei tea midagi põhivärvidest ega sekundaarvärvidest. Ma muidugi ei imesta ka - nad on terve veerandi (!!!!!!!) mingit sigrimigri tööd teinud pliiatsitega, mis kodustes tingimustes sai valmis 2 tunniga . Pintslit hoidis ta viimati käes V klassis.... Kui lugeda, mida õpilane peaks oskama III kooliastme lõpuks, siis hakkab häbi. Märjamaa Gümnaasiumi kunstitundide pärast... Ja ma pean ausalt tunnistama, et kui mu laps peaks kunsti eksami või tasemetöö tegema, siis hea, kui ta sealt 3 välja pingutaks. Robin siis, ma mõtlen.

Mina olen otsustanud Sebastiani maalimisega sõbraks teha. Ma veel täpselt ei tea, kuidas, aga ma arvan, et üks võtmesõna oleks järjekindlus, sest tegelikult, kohe niimoodi ausalt, natukene talle ikkagi meeldib ka. Ta ei taha seda ainult endale ega mulle tunnistada. Aga ma olen ema. Ma saan aru. Ilma sõnadeta ka. 

Me jätkame. Üks veerand seda kooliaastat on veel ees. Väsitav, eksole. Mulle vahest tundub, et Robin ja Sebastian kuuluvad mingisugusesse koolivastasesse liikumisse :D Ausõna.

Aga ma olen veel kangem kui nemad ja tuletan neile meelde vanaisa kuldseid sõnu 1. septembril -  kuidagi peab ju targaks saama!





laupäev, 5. märts 2016

Amigurumi pärdik lemmiktiblikule

Kui ma andsin Jakole tema pärdiku kätte, istus Alissa parasjagu onu Argo teisel põlvel. Jako pärdiku saba ulatus kenasti Alissani ja see maitses talle nii väga :) Kuigi jah, Alissale maitsevad kõik asjad väga, ainult mitte soolased püreed. 

Teadsin kohe, et pean Alissale ka samase tegema. Ainult tüdrukpärdiku. Pärdikud on tehtud Mari-Liisi raamatu "Võluväega mänguasjad. Amigurumi tehnikas heegeldamine" järgi, kasutades pärdiku ja kassi õpetust. Mulle meeldib see pärdik niimoodi, kahest kokku pandult, rohkem. Kleidi õpetus on kuskilt internetiavarustest, aga ei suutnud praegu linki leida. Lõng ikka 100% puuvill ja sees rohkelt armastust :)


Pärdik on hea haarata väikesel inimesel, sest tema peenikesed käed/jalad ja saba on justkui loodud kinni võtmiseks pisikestel kätel. Kannatab masinapesu (30 kraadi).

Hetkel jätkan pärdikulainel, pooleli on kolm ahviplikat. Nad meeldivad mulle nii väga :)





neljapäev, 3. märts 2016

Kuldne Lurich

Õpetaja viis meid jälle teatrisse :)

Käisime Draamateatris vaatamas tükki "Kuldne Lurich". Ingomar Vihmar on varem  lavastanud Mika Keräneni raamatu järgi „Varastatud oranž jalgratas“ (2010) ja „Vana roosa maja“ (2012) - "Kuldne Lurich" on järgmine samas sarjas ilmunud lavastus. 

Tegu on siis juba varem tuttavate lastega, kes on loonud detektiivibüroo ja nii nad lahendavad erinevaid kuritegusid. Sebastian oli kahte esimest tükki näinud, nüüd nägi kolmanda ka ära. Selles mõttes oli tegu kolmest kõige õpetlikuma looga, sest ta sai teada, kes oli Georg Lurich ja loomulikult ka seda, mis asi on inventuur :) Sebastianile meeldis. Ta ütles, et oli huvitav ja lõpplahendus äärmiselt ootamatu. 


Minule ei meeldinud paljud asjad. Mõned neist etendusega seotud ja mõned publikuga seotud. 

Etenduses ei meeldinud see, et polnud lava dekoratsioone. Olgu, kelder oli, aga enamus etendusest toimus tühjal laval kirjutuslaua najal ja see oli nii TÜHI. Sebastianit vist ei häirinud, igatahes ta ei öelnud midagi. Ma tegelikult olen seda meelt, et asju olgu pigem vähem kui palju, kuid nii tühi oli ikkagi häiriv. 

Teine asi, mis häiris, olid juttu ajavad koolilapsed. Umbes äkki 5.-6. klass? Kohutavalt häiris, sest olime oma kohad saanud jutupaunikute keskele ehk siis ees ja tagapool käis üks igavene lobisemine ja ropendamine. Ma usun, et me kuulsime pea kõik karvased ära selle 2 tunni jooksul. Õpetaja küll tagumist rida vaheajal noomis natukene, ja võibolla läks pisut paremaks ka, aga tegelikult oli ikka paha küll oma lapsega selle ropendamise keskel olla. Pole harjunud noh...

Aitäh õpetajale, kes Sebastiani jälle teatrisse viis. Ma jään ootama seda hetke, kui nad kahekesi ühe etenduse ära vaatavad :) Nii kaua sörgin ikka sabas... Nii kaua, kuni mu kohalolek on eluliselt vajalik....