Ma sain aasta vanemaks. Ei kurvasta veel selle pärast :) Arvo aga ei osanud mulle midagi kinkida. Või no kui ta oleks hästi mõelnud ja arvanud, et asjad teevad mu õnnelikuks, siis ta oleks kindlasti midagi välja mõelnud, sest ta on ju Arvo. Aga Arvo teab ka seda, et asjad ei tee mind kuidagi õnnelikumaks ja seetõttu ta arvas, et kõige parem kink, mida ta oma armsale naisele teha saab, on elamuskink. Nii armas, eksole?
Me oleme matkasellid, isehakanud ja iseõppinud. Loomulikult on minu jaoks soe elamus ka see, kui me läheme näiteks SPAsse - nagu me viimased viis aastat minu sünnipäeval teinud olemegi. Aga jaanuaris, mingisuguses kummalises tujus olles, ütlesin ma kuidagi poolvaljusti, et ma tahaks see aasta mingit teistsugust sünnipäeva. Oma sõnadega tasub ettevaatlik olla :)
Nii juhtuski, et mu armas mees otsustas meid viia Lõuna-Eestisse ühte suurepärasesse puhkemajja Pilkusel. Alguses oli küll üks teine maja silmapiiril, aga see jäi mõneks teiseks korraks. Igatahes oli tal maja. Ja edasi oli tal vaja mõelda, et mida toredat me seal pooltalvises Lõuna-Eestis siis peale hakkame. Matkaradadele rihtida ei julgenud, sest ei teadnud, milline ilm võiks olla. Suusamäele minna ei saanud, sest see oleks kõik väga kallis olnud ja ausalt öeldes - me ei ole eriline suusapere. Rohkem nagu jalgpallipere. Jalgpalli aga ka mängima ei tahtnud minna :) Ja siis ta ütles järsku väga vaimustunud häälega, et me läheme parvetama!
Ma arvasin koheselt, et mu mees on hull, sest mina ju ometigi ei ole :) Varakevadel, jäise veega jõe peale kummipaadiga hullama.... See ei ole minu jaoks. Mina kardan selliseid asju. Ausalt ka! Ma sain kaks nädalat niimoodi praadida, et ma nägin juba õudusunenägusid sellest, kuidas ma kukun sinna külma jõkke ja paat läheb ümber ja kõik mu ihuliikmed saavad jääga kaetud. Ma rääksin Arvole, kuidas elamuskink on tore küll, aga kas see nii terav peab olema? Vaatasin muudkui matkajuht.ee lehelt fotosid ja videosid ning mu paanika muutus järjest suuremaks.
Sõitsime Liisude, Liivide ja Aivariga Võhandule. See oli üks äärmiselt lühike sõit, sest mul oli tunne, et me jõudsime ikka jube kiiresti selle jõeni. Asi oli muidugi ainult hirmus. Ja siis ma nägin neid paate, millega me raftingule pidime minema ja mu esimene küsimus Arvole oli, et miks need nii väikesed on? Need tundusid seal kodulehel palju suuremad! Ma olin peaaegu 100% kindel, et keegi kukub sisse. Ja siis ma pidin sinna paati ronima.... Ma vist värisesin üle terve kere ja ma olin salvavalt õel... Hirmust.
Ja siis me lükkasime paadi jõekaldast lahti. Niimoodi vaikselt. Ja hakkasime sõudma :)
Üliäge! Ausalt ka! Seal ei olnud mitte midagi hirmsat, hoopis põnev oli. Ja väsitav. Ja põnev. Meil oli kaks paati: 1) mina, Liisu, Katariina, Sebastian, Raivo ja Arvo ja 2) Aivar, Robin, Mart, Liivi ja Priit. Meie paatkond oli nõrgem, st me ei suutnud teise paatkonnaga võidu sõuda, sest teises paadis oli lihtsalt meherammu rohkem. Kuid ma julgen arvata, et meie paadiretk oli elamusterohkem, sest me saime paadi 360 kraadi pöörlema, me sõitsime otse puusse :) ja meie kärestike ületamine oli tõeline lotovõit. Umbes pooleks läks untsu. Ja see oligi äge! Just see, et midagi ei olnud aimatav. Kellelgi ei olnud märg ega jube ega paha, ainult Seebul hakkas lõpuks külm (ta ei sõudnud), kuid kohe, kui kaldale jõudsime, sai ta sooja Volvosse sooja teed jooma.
Lõpuks olid ikka käed täiesti väsinud, sest matkajuht ütles, et meie retke pikkus oli umbes kaheksa kilomeetrit ja kui Sa ikka terve selle aja püüad paati otse hoida ja edasi sõuda ja Su treeningtase kümnest on umbes 1,5 :), siis väsid ära küll. Kuid see kõik oli seda väärt. Mulle ainult tundus, et Liisu hakkas kuidagi eriti hästi sõudma, kui maabumiskallas paistma hakkas - kindla maa igatsus oli vist väga suur.
Süvahavvalt sõitsime Pilkusele, kus meid ootas ees soojaks köetud maja ja kuumaks köetud saun. Maja oli suur, viie magamistoa ja suure kaminasaaliga. Kaminasaali põrand oli kivist, kuid elektriküttega - seega soe. Igaüks sai omale soovitud toa ja toakaaslase või päris erasviidi ning õhtu möödus saunatades ja süües. Natukene mängiti kitarri ja lauldi ka, aga muusikud läksid kahjuks poole üheteist ajal ära (töökohustused) ning laulujoru oli hirmus lühike. Kõige rohkem kurvastas see muidugi Seebut, sest ta armastab väga Liiviga koos laulmist.
Täna hommikul ärgates oli juba Seebu sünnipäev :) Ta sai täpselt 10 aastat vanaks ja oli selle üle täitsa rõõmus. Sugulased kinkisid talle kamba peale üsna palju raha ja nüüd ta saab osta endale LEGO Techniku sarjast viimase lipulaeva - Volvo laaduri. Aitäh kõikidele panustajatele.
Aitäh kõikidele kohalviibijatele ja kõige soojemad tänud mu armsale mehele. Mul on hea meel, et ta minusse usub ja utsitab mind tagant, et ma natukene rohkem teravaid elamusi siin elus saaksin. Ma ei teeks veeranditki sellest, mida ma olen viimase 17 aasta jooksul teinud, kui mul ei oleks mu armast Arvot. Sest ma ju kardan :) Peaaegu kõike ja kõiki. Aga tema ikka lükkab tagant... Vaikselt ja kindlalt, julgustades ja toetades.
Rafting Võhandul läheb kindlasti minu TOP 3 kingituste sekka, sest mul on nii hea meel, et ma sellega hakkama sain. Ja ma läheksin uuesti, iga kell. Koos Arvoga ja kõigi nende teistega. Liisu muidugi paneksin ma järgmine kord paadipõhjast vett koristama - oleks rohkem kasu :))))))))) Nali.
Kui ma vahepeal mõtlesin, et võibolla oleks pidanud ikkagi SPA valima, siis nüüd ma arvan, et jään uut elamuskinki ootama :)
Aitäh kõigile!
Me oleme matkasellid, isehakanud ja iseõppinud. Loomulikult on minu jaoks soe elamus ka see, kui me läheme näiteks SPAsse - nagu me viimased viis aastat minu sünnipäeval teinud olemegi. Aga jaanuaris, mingisuguses kummalises tujus olles, ütlesin ma kuidagi poolvaljusti, et ma tahaks see aasta mingit teistsugust sünnipäeva. Oma sõnadega tasub ettevaatlik olla :)
Nii juhtuski, et mu armas mees otsustas meid viia Lõuna-Eestisse ühte suurepärasesse puhkemajja Pilkusel. Alguses oli küll üks teine maja silmapiiril, aga see jäi mõneks teiseks korraks. Igatahes oli tal maja. Ja edasi oli tal vaja mõelda, et mida toredat me seal pooltalvises Lõuna-Eestis siis peale hakkame. Matkaradadele rihtida ei julgenud, sest ei teadnud, milline ilm võiks olla. Suusamäele minna ei saanud, sest see oleks kõik väga kallis olnud ja ausalt öeldes - me ei ole eriline suusapere. Rohkem nagu jalgpallipere. Jalgpalli aga ka mängima ei tahtnud minna :) Ja siis ta ütles järsku väga vaimustunud häälega, et me läheme parvetama!
Ma arvasin koheselt, et mu mees on hull, sest mina ju ometigi ei ole :) Varakevadel, jäise veega jõe peale kummipaadiga hullama.... See ei ole minu jaoks. Mina kardan selliseid asju. Ausalt ka! Ma sain kaks nädalat niimoodi praadida, et ma nägin juba õudusunenägusid sellest, kuidas ma kukun sinna külma jõkke ja paat läheb ümber ja kõik mu ihuliikmed saavad jääga kaetud. Ma rääksin Arvole, kuidas elamuskink on tore küll, aga kas see nii terav peab olema? Vaatasin muudkui matkajuht.ee lehelt fotosid ja videosid ning mu paanika muutus järjest suuremaks.
Sõitsime Liisude, Liivide ja Aivariga Võhandule. See oli üks äärmiselt lühike sõit, sest mul oli tunne, et me jõudsime ikka jube kiiresti selle jõeni. Asi oli muidugi ainult hirmus. Ja siis ma nägin neid paate, millega me raftingule pidime minema ja mu esimene küsimus Arvole oli, et miks need nii väikesed on? Need tundusid seal kodulehel palju suuremad! Ma olin peaaegu 100% kindel, et keegi kukub sisse. Ja siis ma pidin sinna paati ronima.... Ma vist värisesin üle terve kere ja ma olin salvavalt õel... Hirmust.
Ja siis me lükkasime paadi jõekaldast lahti. Niimoodi vaikselt. Ja hakkasime sõudma :)
Üliäge! Ausalt ka! Seal ei olnud mitte midagi hirmsat, hoopis põnev oli. Ja väsitav. Ja põnev. Meil oli kaks paati: 1) mina, Liisu, Katariina, Sebastian, Raivo ja Arvo ja 2) Aivar, Robin, Mart, Liivi ja Priit. Meie paatkond oli nõrgem, st me ei suutnud teise paatkonnaga võidu sõuda, sest teises paadis oli lihtsalt meherammu rohkem. Kuid ma julgen arvata, et meie paadiretk oli elamusterohkem, sest me saime paadi 360 kraadi pöörlema, me sõitsime otse puusse :) ja meie kärestike ületamine oli tõeline lotovõit. Umbes pooleks läks untsu. Ja see oligi äge! Just see, et midagi ei olnud aimatav. Kellelgi ei olnud märg ega jube ega paha, ainult Seebul hakkas lõpuks külm (ta ei sõudnud), kuid kohe, kui kaldale jõudsime, sai ta sooja Volvosse sooja teed jooma.
Lõpuks olid ikka käed täiesti väsinud, sest matkajuht ütles, et meie retke pikkus oli umbes kaheksa kilomeetrit ja kui Sa ikka terve selle aja püüad paati otse hoida ja edasi sõuda ja Su treeningtase kümnest on umbes 1,5 :), siis väsid ära küll. Kuid see kõik oli seda väärt. Mulle ainult tundus, et Liisu hakkas kuidagi eriti hästi sõudma, kui maabumiskallas paistma hakkas - kindla maa igatsus oli vist väga suur.
Süvahavvalt sõitsime Pilkusele, kus meid ootas ees soojaks köetud maja ja kuumaks köetud saun. Maja oli suur, viie magamistoa ja suure kaminasaaliga. Kaminasaali põrand oli kivist, kuid elektriküttega - seega soe. Igaüks sai omale soovitud toa ja toakaaslase või päris erasviidi ning õhtu möödus saunatades ja süües. Natukene mängiti kitarri ja lauldi ka, aga muusikud läksid kahjuks poole üheteist ajal ära (töökohustused) ning laulujoru oli hirmus lühike. Kõige rohkem kurvastas see muidugi Seebut, sest ta armastab väga Liiviga koos laulmist.
Täna hommikul ärgates oli juba Seebu sünnipäev :) Ta sai täpselt 10 aastat vanaks ja oli selle üle täitsa rõõmus. Sugulased kinkisid talle kamba peale üsna palju raha ja nüüd ta saab osta endale LEGO Techniku sarjast viimase lipulaeva - Volvo laaduri. Aitäh kõikidele panustajatele.
Aitäh kõikidele kohalviibijatele ja kõige soojemad tänud mu armsale mehele. Mul on hea meel, et ta minusse usub ja utsitab mind tagant, et ma natukene rohkem teravaid elamusi siin elus saaksin. Ma ei teeks veeranditki sellest, mida ma olen viimase 17 aasta jooksul teinud, kui mul ei oleks mu armast Arvot. Sest ma ju kardan :) Peaaegu kõike ja kõiki. Aga tema ikka lükkab tagant... Vaikselt ja kindlalt, julgustades ja toetades.
Rafting Võhandul läheb kindlasti minu TOP 3 kingituste sekka, sest mul on nii hea meel, et ma sellega hakkama sain. Ja ma läheksin uuesti, iga kell. Koos Arvoga ja kõigi nende teistega. Liisu muidugi paneksin ma järgmine kord paadipõhjast vett koristama - oleks rohkem kasu :))))))))) Nali.
Kui ma vahepeal mõtlesin, et võibolla oleks pidanud ikkagi SPA valima, siis nüüd ma arvan, et jään uut elamuskinki ootama :)
Aitäh kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar