esmaspäev, 30. mai 2016

Kandletunnid Aivariga

Selle aasta jaanuarist annab Aivar Arak meie Sebastianile, kes on väheke isevärki (autism),  põhikooli muusikaõppe raames kandletunde. Kõik oleks justkui öeldud, sest neid lapsi on ju palju, kes õpivad mingisugust pilli, aga tegelikult pole siin öeldud midagi. Meie Sebastian õpib kannelt selle pärast, et ta ei talu tavakooli tavalisi muusikaõpetuse tunde ja siinkohal tuligi meile appi Aivar, kes tutvustas meie lapsele kannelt. Meie üllatuseks on kannel nüüd üks osa Seebu elust. 

Kui ma ütlen, et kõik on läinud lausa lepase reega, siis ma valetan, sest tegelikult ei ole kõik nii roosiline midagi. Bürokraatia poolest on kõik ok. Koolil on Aivariga tööleping, palka maksab Aivarile Märjamaa vald. Vähemasti sellel õppeaastal siis oli niimoodi. Kuidas uue laastal? Eks seda näitab aeg. Selge on see, et ka III klassis peab laps muusikaõpetuses haritud saama ja kuna muusikatunnid ei tule kõne allagi, siis ma loodan, et koostöö Aivari, kooli ja Sebastiani vahel jätkub.

Sebastian on viie kuuga ära õppinud 7 lugu, polkad ja kaks valssi. Muidugi ei mängi ta neid perfektselt. Noote jääb ära siit ja satub rohkem tulema sealt, tempo võiks olla aeglasem (ma ei tea vee, miks tal nii kiire on) jne, aga need on ikkagi lood. Päris tema esimesed lood kandlel, millel on 42 keelt. Mängib kahe käega - vasakuga hirmõrnalt bassi, paremaga viisi. Ta on väga püüdlik ja annab endast igas kandletunnis maksimumi - nagu ikka igas asjas, mida ta ette võtab. Absoluutselt iga kandletunni eel toimub üks suur soigumine, kuidas ta ei taha, ei jaksa, ei oska, ei saa, ei jõua, ei vaja kandletundi, kuid kui juba kohal on, on kõik korras.

Korras meie jaoks. Tema võitleb ikka omamoodi oma tunnetega. Ta tõmbub koomale, kui Aivar liiga ligi läheb, mis on paratamatus, sest Aivar peab talle ju kandlel asju ette näitama. Ta hakkab ikka uuesti ja uuesti peale, kui kuskilt midagi sassi läheb ja ta ise sellest aru saab. Ta kuulab ja jälgib väga hoolega, mida Aivar räägib või ette näitab, püüdes hästi kiiresti kõik meelde jätta, sest ta ei taha, et Aivar talle asju ette näitab. Ikka sellesamuse liiga lähedal olemise pärast. Peale kandletundi on ta rahul, et see selleks nädalaks tehtud on. 


Võib jääda mulje, et ta käib kandletunnis täiesti vastumeelselt, aga tegelikult talle kannel meeldib. Ta mängib neid seitset lugu iga päev, igal vabal momendil, jõudehetkel. Nii möödaminnes. Omas tempos ja tujus. Ma ei liialda, kui ütlen, et valssi me kuuleme päeva jooksul oma kümme korda kindlasti. Kui kannel talle ikka täiesti vastumeelne oleks, siis ta ju seda ei mängiks muul ajal kui ainult kandletunnis. Seega - järelikult ikka ei ole nii vastumeelne. Olen tähele pannud veel seda, et Sebastian läheb pilli taha ka siis, kui ta närvis on või mõni olukord temas ebakindlust tekitab või kui ta ei tea, kuidas käituda. Ta justkui rahustab oma mõtted maha kannelt mängides. 

Ka Aivar ei ole talle vastumeelne. Sebastian on hakanud juba ühesõnaliselt Aivari küsimustele vastama. Ka nendele, mis ei puuduta kannelt. Aivar on temaga muidugi ka ütlematult kannatlik, rahulik ja töötab täiesti Sebastiani tempos. Ta on väga toetav ja alati valmis kompromissideks. Kui ikka hetkel valss ei tule, tulgu polka. Oluline on koostöö :) Ja see neil sujub. Pärast kandletundi on Sebastian täiesti läbi omadega, kuid täpselt sama läbi on ta ka koolist tulles. Eks ta on väsinud sellest, et ta peab suutma hakkama saada kõikide nende tunnetega, mis teda valdavad olles kellegi õpilane. Selles ajas ja ruumis. Õppimisväsimus on siinkohal täiesti teisejärguline. 

Natuke paha on olnud see, et kandletunnid on toimunud erinevatel päevadel ja kellaaegadel. Sebastiani jaoks on väga oluline rutiin, asjade sama toimumise aeg ja ruum ning kui need asjad ei kordu tavapäraselt, ajab see teda närvi. Mul on olnud väga keeruline ühildada jalgpalitreeningud, kandletunnid ja Aivari ajagraafik kõigile sobivaks ning ma tunnen, et aprillis/mais ma ei saanud sellega nii hästi hakkama, kui oleksin soovinud. Nagu Sebastianile oleks parem olnud. Tundsin ise, kuidas igakorrane muudatus teda ebakindlaks tegi, häiris ja süvendas veel rohkem soovi tundi mitte minna. Ma loodan, et uuel õppeaastal me saame kuidagi paremini need asjad korraldatud, lähtudes ikkagi Sebastiani heaolust. 

Kuid nüüd on kandletunnid selleks õppeaastaks läbi. Kannel jäi suveks Seebu kätte... See annab lootust, et sügisel kandletunnid jätkuvad. Ja mulle meeldib, et Sebastian päevas mitu korda oma pilli tinistab :) Vahelduseks jalgpallile on see igati tore. Mul on hea meel, et Liis Ehavere ja Raplamaa Rajaleidja Aivari meie ellu tõid. Mul on hea meel, et Sebastian on kandlega sõbraks saanud. Kõige rohkem on mul hea meel aga  selle üle, et minu esialgne  hirm kandletundide ees oli asjatu. Ma sain kinnitust, et kõigepealt peab proovima - siis saab alles öelda, kas sobib või mitte. Ja isegi, kui Sebastianist ei saa muusikut, sest uskuge või mitte, lödinäpust ei pidanud seda saama, on ta ikkagi meist sammuvõrra eespool. Siis, kui ta mängib valssi :)



laupäev, 28. mai 2016

Õhturännak

Eile, kui ma olin valmis ärkama oma päevasest unest, tuli mu juurde Sebastian, kes ütles, et tal on geniaalne idee. Ma muutusin üsna kahtlustavaks, sest need geniaalsed ideed on tavaliselt seotud millegi tegemisega, aga kui Sa oled just silmad poolavanud ja oled alles täiesti unine, siis Sa ei hakka ju mõtlema, et teeme nüüd midagi. Mu kahtlused olid õiged, sest ta tuli lagedale tõeliselt geniaalse ideega - minna Märjamaalt Sippa. JALA. Ise muudkui vatras, et see pole ju nii palju, ainult 13 km, Sulle ju meeldib kõndida. Ma piilusin teda poole silmaga ja mõtlesin, et ennem lõunaund sai just 8 km kõnnitud, 13km on ikkagi suhteliselt pikk maa (eriti, kui oled juba kõndinud 8km samal päeval), mis häda meil on siis veel kõndida... 

Sõime õhtust ja see rännak oli ikka koguaeg meelel ja mitte ainult - Sebastian ei väsinud oma geniaalsest ideest pajatamast ka. Arvo ütles, et ega hästi ei viitsiks. Ma sõin kõhu täis ja tundsin ka, et nagu hästi ei viitsi, aga siis vaatasin seda last ja mõtlesin, et mis meil siis siin reede õhtul nii tarka ikka teha on? a ega see 13km ju nii palju pole ka... Laps saab õnnelikumaks ja kell loeb kokku ulmelise koguse samme ja... 

Sõitsime autoga Sippa ja sinna see auto jäigi. Meie alustasime oma õhturetke koju 20.10 vanaisa hoovist. Tulime mööda Sooniste teed, üle Kohatu silla, läbi Maavahe. 

Sääseterroris Napoleoni koogi söömine

Ei ole see 13km midagi, nagu niuhti sai läbitud. Sääsed olid muidugi äärmiselt armutud ka ja ega pause teha saanudki, sest niikui peatusid, oli mustmiljon sääske Su keha küljes. Vahemaa tuli 13,89km, aega kulus koos hetkeliste pausidega 2 tundi ja 40 minutit, kesmiseks kiiruseks 4,85km tunnis. Meie tavaline kõndimistempo on nats kiirem, kuid ei midagi väga olulist. 

Robin meie geniaalsusega ei ühinenud, sest tal oli vaja oma jalgadega olla täna hommikul Ristil Märjamaa kogudusemeeskonnaga  jalgpalli mängimas (ei, ta ei ole usku pööranud - ta lihtsalt on raisatud jalgpallianne...) - mäng muuseas läks hästi, seis jäi 7:7 ja Robini varbale 3 väravat. Kartsin natuke, et täna on jalad haiged, sest tavaliselt me ikka päevas 22km ei kõnni, kuid üllatus-üllatus - meie kõnnivorm on siiski üllatavalt hea. Ei mingeid valutavaid jalgasid.

Õhtu oli mõnus, nii soe ja vaikne. Kuna me valdava osa teest käisime kruusakattega teel ja püüdsime vältida suurt maanteed, siis ümberringi oligi vaid roheline ja vaikne. Nägime ühte kitse, ühte põrnikat, kolme koera ja palju linde. Inimesi mitte ainsamatki :) - nii mulle meeldib :) Möödusime väga paljudest sirelitest ja see on lausa uskumatu, kui hea lõhn on igal pool! Ma muidu eriti mingi lille-ja õieinimene pole, aga praegu on küll loodus lausa imeline. 

Sebastian ütles, et nüüd on hooaeg avatud ja suve jooksul võiks ikka iga kuu korra ühe pikema retke teha. Mul ei ole midagi selle vastu. Väärtuslik koosolemise- ja -tegemiseaeg on igaljuhul sada korda etem, kui televiisori vaatamine või arvutis passimine. Olgu selleks siis kasvõi 13,98 km :)




neljapäev, 26. mai 2016

Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa

Uh... Mina ei tea, kellesse see meie Sebastian läinud on, et tema kohe üldse ühtegi kunstilist tegevust, millega on seotud paber ja värvid, teha ei taha :) Emasse ilmselgelt mitte ja isa justkui ka risti ette ei löö, aga no see poiss võib viimsegi mu kannatuse piiri peale soiguda.

Üldiselt mulle soigumine ei mõju :) Eriti, kui olukord on möödapääsmatu ja seda ongi ju olukord, kui Sul ei ole veerandi lõpuks neid jube hädavajalikke kunstihindeid olemas, sest Su õpilane on valmis tegema mida iganes, peaseegi, et see ei oleks kunstiga seotud :)

Panin ta täna veel maalima. Ikka sellesamuse hinde pärast.  Rõõmu ta sellest muidugi ei tundnud, aga rahuldustunne oli olemas, kui ma ütlesin, et nüüd on kõik kunsti ja tööõpetuse hinded olemas. 


Ja voltima panin ta ka veel :) Ma ei hakka isegi mainima, et see kõik oli jalgpallitrenni arvelt, mille ma lihtsalt ära jätsin täna, et saaks need tähtsad hindeasjad tehtud. 


Ja siis ta istus mul laua taga, vaatas oma tehtud töid ja ütles:
"Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa!"

Ma olin nagu puuga pähe saanud, sest ma olen alati olnud väga toetav ja mitte kritiseeriv, kannatlik ja erinevaid võimalusi pakkuv. Ikka selleks, et temas mingisugustki huvi ärgitada ja siis ta ütleb lihtsalt, et ta on lödinäpp.... See läheb peaaegu samasse kategooriasse, kuhu kuulub ka minu enesehinnang.

Väga hädavajalikud hinded on olemas! Elagu koolisüsteem!



esmaspäev, 9. mai 2016

Köiellaskumine Türisalu pangalt

Meie Robin sai aprillis 16aastaseks ja tema tädi Liivi otsustas talle kinkida elamuskingi - köiellaskumine Türisalu pangalt. Mina teadsin selle mõtte esmailmumisest saadik, et ma selle elamuse jätan vahele, kuna mul ei ole sellist adrenaliinilaksu vaja ehk teisisõnu - mul on selliste lõbustuste jaoks liiga pikad jänesekõrvad. Meespere mul muidugi risti ette ei löö millegi ees ja nii nad 7. mail Türisalu pangale sõitsidki. Ma muidu oleks kaasa läinud ja pilte teinud, aga kuna Ailen pidas Alissa esimest sünnipäeva, siis jäin sellest ettevõtmisest täiesti eemale. 

Seega, ega mul midagi erilist kirjutada pole, kui et neil oli tore :) Robinile kink meeldis ja Seebu ütles, et see polnud üldse hirmus :) Nali naljaks, eksole. Ma ei usu hetkeks ka, et see polnud hirmus. Mul oli neid fotosidki hirmus vaadata, mis Priit tegi - küllap ma poleks oma väiksemat lasta sinna köie otsa lasknud 32 meetri kõrgusele, kui ma kohal oleks olnud. Kogu üritust korraldab alpinist.ee meeskond ja nende kodulehel on kõik vajalik info olemas, kes nüüd mõtleb, et tahaks ka elu põnevamaks muuta. 


Vaatasin veel kord neid fotosid, mis on Priidu ja Liivi tehtud ning tõdesin isegi mitte koha peale minnes, et liiga hirmus. Mul ei ole ikka sellist seikleja soolikat...

Meespere aga jäi väga rahule ja on nüüd jälle ühe huvitava kogemuse võrra rikkamad. Aitäh Liivile organiseerimast ja kinkimast :)