esmaspäev, 26. detsember 2016

Ujumistunnid Margega

Eesti Vabariigis on kohustuslikus korras II klassi lastele ette nähtud ujumistunnid. Märjamaa Gümnaasiumis on see siis seatud nii, et II klassi lapsed käivad koolibussiga ujulas 45 minutilises tunnis, kus konkreetselt bassenis olemiseks jääb aega napid 25 minutit ja seda kõike umbes 23 lapsele üheaegselt. Ujumist õpetab ujumistreener Marge, kes leiab, et väga keeruline on nii napi ajaga nii paljudele lastele korraga ujumine korralikult selgeks teha. 

Mul oli nende ujumistundide osas mingisugune tõrge. Ma ei tea ise ka, miks mu jänesekõrvad maani ulatusid ja ma kuidagi sellel ujumisel sabast kinni ei saanud. Seda illusiooni ma ei hakanud endale üldse loomagi, et Sebastian võiks ja saaks ujumistunnid teha koos mingisuguse klassiga, sest nii palju lapsi samal ajal väikeses basseinis on tema jaoks liig mis liig. Nii tuli mul leida mingisugune muu võimalus, et ta õpiks ära koera ujumise, sellili ujumise ja krooli, mis on vajalik selleks, et saada ujumishinne "5" ja alla "5" ju Sebastian ei lepi kuidagi. Mul oli äärmiselt keeruline välja mõelda, millal need ujumistunnid toimuda saaksid, sest igal argipäeval oli juba mingisugune kohustus (peale koolikohustuse) ja ma ei teadnud, kuidas mahutada ujumine Sebastiani päevakavasse, sest ühestki jalgpallitrennist ta loobuda ei tahtnud. Nii juhtuski, et II klassis jäi kohustuslik ujumine tegemata ja saime pikendust 2016 aasta jõuludeni. 

Päevad muudkui läksid ja ma ikka kuidagi ei saanud sellest ujumise värgist sabast kinni. Ma ei teadnud, kuidas reageerib Sebastian uuele inimesele ja ega kohustusi ju vähemaks ka pole jäänud (4 korda nädalas jalkatrenn, üks kandletund, lisaks kogu kunst ja tööõpetus, mille peame kodus ära tegema kodusele õppimisele lisaks). Eks ma leidsin ühe vabanduse teise otsa, miks me sinna ujulasse Marge juurde ei jõudnud, kui ühel hommikul sain ikkagi aru, et pääsu pole ja ma võtsin Margega ühendust, et leppida kokku esimene ujumistunniaeg. 

Esimene ujumistund toimus 18. novembril ja mu jänesekõrvad kadusid juba siis, kui ma Marget nägin. Ta oli nii soe ja avatud ning toetas igati Sebastianit. Ta lasi tal rahus tegutseda ja jagas natukene näpunäiteid, et teda mitte ära hirmutada. Sebastian kuulas väga hoolega, mida treener rääkis ja püüdis teha kõike nii hästi, kui ta oskas (nagu ikka siis, kui ta peab midagi tegema) ja samas jättis Marge talle ka vabalt ujumise aega. Õnneks Sebastian oskab juba ammu koera ja selili ujuda, seega jäi Margele neid oskusi lihvida ja krooli ujumine talle selgeks teha. Olemasolevad ja rahastatud ujumistunnid said otsa kiiremini, kui oleks soovinud ning kool andis Sebastianile 10x45 minutit tasuta tundi juurde, sest Marge leidis, et väga hea oleks ikkagi edasi õppida.


Täna on Sebastian kuu aega käinud igal reedel (mõnel teisel päeval lisaks, kui meil on aega olnud) Marge juures ujumistunnis ja tema ujumisoskus on paranenud märgatavalt. Ta oskab väga hästi ujuda koera ja selili ujumise tehnika on ka täiesti selge, st et Marge peab ainult mõnikord talle meelde tuletama, et sirged käed, sirged käed. Ta püsib vee peal lausa suurepäraselt nii kõhuli kui sellili ja talle ei valmista enam mingisugust raskust nägu vette panna. Samuti on nad õppinud usinasti krooli ujumist, mis Sebastianile on siiski natuke raske, aga iga tunniga paraneb ka kroolitehnika nähtavalt. St tehnika on tal selge, eks vaja on harjutada, harjutada ja harjutada.  


Marge ütleb, et Sebastian on sündinud konnaujuja ja seetõttu peavad nad päris palju vaeva nägema jalgade tööga krooli ujumisel, sest seal see konnaliigutus ei lähe mitte :) Kuid lestadega saab Sebastian hakkama ka täiesti edukalt krooliujumise jalagade tööga. Kui ta ujumistunni lõpuks lestad ära võtab, siis on jalgade töö ka korras, sest õige jalgadetöö jääb lestadest külge. 

Mulle väga meeldivad need ujumistunnid. Sebastian on peale tundi nii mõnusalt rahulik ja kuidagi rõõmus - eks eduelamus teeb oma töö. Tal on jäänud veel mõned tasuta tunnid ennem eksami sooritamist. Mul on isegi natukene kahju, sest Sebastianile väga meeldib ujuda. Mul on kahju, et see saab otsa, sest mul on tunne, et need ujumistunnid mõjuvad talle nii kohutavalt hästi. Vähe sellest, et ta õpib iga korraga paremini ujuma, see lõõgastab ja rahustab teda. Ma tahaksin, et see jätkuks...

Sebastianile on ujula saanud väga turvaliseks ja tuttavaks kohaks ning eelmine nädal läks ta päris üksinda ujulasse ujuma. Meie jaoks on see väga suur asi. Ta ise ütles  selle peale, et ta on nii palju ujulas käinud, et seal on kõik nii tuttav. See on väikene samm iseseisvumise poole :)

Mul on hea meel, et Sebastian on õppinud nii hästi ujuma, sest pean seda oskust elus siiski väga oluliseks. Ja mul on hea meel, et ma oma hirmust üle sain.... Mõnikord mul on tunne, et minu hirmud pidurdavad ka Sebastiani arengut, sest ma pean ennast ikka päris tihti sõrmest tõmbama, et teha neid asju, mida peab tegema. Aga me oleme siiani saanud hakkama ja küllap saame edaspidi ka. Võibolla natukene aeglasemalt ja viivitusega, aga ikkagi saame...




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar