esmaspäev, 11. detsember 2017

Advendilõuna Villa Ammendes

Villa Ammendes on detsembrikuu igal pühapäeval ehk igal advendil pidulik advendilõuna ja ma lihtsalt pidin sellest osa saama :) Ja kuna ma tean, et Arvo on väga vaimustuses kogu Villa Ammende miljööst ja atmosfäärist, siis mul ei jäänud muud üle, kui talle sõnum saata ja küsida, kas ta tahab minuga 10. detsembril kella kaheks Pärnusse sõita? Põhjuse jätsin enda teada :) Eks ta natukene alguses põikles, aga siis ütles, et ega tal muud üle ei jää, kui peab need kivid ja traktori ohverdama ja naisega Pärnusse minema. Kui "jah"-sõna oli käes, ütlesin põhjuse, miks me peame minema :)))) Ja nagu ma ju tegelikult oma südames teadsin - talle meeldis see mõte väga :) Ja et asi ikka täielik oleks, meeldis see mõte Sebastianile ka, kes ei olnud tegelikult kutsutud :))), aga  no kuna talle see mõte ikka nii väga meeldis, siis mul ei jäänud muud üle, kui pommitada Villa Ammendet meilidega ja jõuda sinnamaani, et Sebastian sai erimenüü ning koha advendilõunal. Ja no et kõik oleks veel täiuslikum, siis ma ei saanud ju oma kahte suurt last koju jätta, kui ise lähen Arvo ja Sebastianiga advendilõunale :) Niisiis kutsusin noored ka ja nad tahtsidki tulla! Lõppbroneering oli viis kohta advendilõunale elava muusika saatel. Nii palju siis selleks korraks kahekesi olemisest :)

Ja mis seal salata. Küll meil oli Arvoga lõpuks ikkagi hea meel, et me kõik koos läksime. Jah, raha läks rohkem, aga mõnikord ei tasu rahanumbrit vaadata. Nii hea oli olla kõik koos, ilusad ja heas tujus ning nautida advendilõunat võrratus Villa Ammendes. 


Advendilõuna on kolmekäiguline: eelroog, pearoog ja dessert. Igas söögikorras on kolm valikut. Mina ja Triin võtsime eelroaks "Ahjus röstitud kitsejuustu-peedi salati" ning Arvo ja Robin võtsid "Šampinjonisupi". Kuna eelroogade valikutes ei olnud mitte midagi, mida Sebastian oleks söönud, siis talle kahjuks eelrooga võtta ei saanud, kuid teenindaja pakkus välja, et toob Sebastiani pearoa samal ajal, kui meie eelroad. Sebastianile see sobis. 

Arvo ja Robin ei jõudnud oma suppi ära kiita ja see vist osutuski neile selle õhtu lemmikroaks. Ma maitsesin ka Arvo taldrikust suppi ja oli tõesti äärmiselt maitsekas püree. Hästi kreemine ja siidine, järelmaitse pisut vürtsine. Krõbeda juustusaiaga oivaline roog. Kitsejuustu-peedisalat oli minu puhul täielik risk, sest olin elus ainult korra varem proovinud kitsejuustu ja see ei maitsenud mulle üldse. Aga sellest oli juba aastaid möödas ja ma mõtlesin, et annan Villa Ammendele võimaluse minu kitsejuustu parakad kaotada. Ma tegin õigesti! Mulle tõesti väga maitses see roog. Kitsejuust koos peedi ja magusa virsikuga olid oivaline kooslus. Triin ütles ka peale tellimuse andmist, et ta ei tea, kas ta on varem kitsejuustu söönud ja siis ma põdesin tema pärast ka natukene, et äkki talle üldse ei maitsegi, aga kõik läks hästi - Triinule maitses ka tema eelroog. Võibolla ainult pisut liiga vähe oli seda kõike :) aga see on juba isuküsimus. 

Šampinjonisupp
KItsejuustu-peedisalat

Pearoogadeks valisime meie Arvoga "Mooritud veisepõse", Robin ja Triin võtsid "Pardikoiva confit'i" ja Sebastianil olid Villa Ammende isetehtud friikartulid kanafileega. Nüüd on see koht, kus ma natukene tahan nuriseda. Küllap on asi lihtsalt selles, et latt on nii kõrgeks aetud, aga see veis oli pisut vintske. Maitse oli väga hea, aga süüa oli raske, sest lihas olid alles kelmed, mis muutsid ampsu närimise ikka väga keeriliseks. Püree ja porgandid olid väga maitseküllased ja head. Robin ja Triin ei öelnud oma pardikoiva kohta ühtegi halba sõna, sellest võib järeldada, et maitses väga. Triin tõi esile kastme väga hea maitse. Sebastian sõi oma taldriku tühjaks, aga see oli ka väga turvaline söök tema jaoks. Mul on äärmiselt hea meel, et Villa Ammende on valmis vastu tulema ja valmis pakkuma ka sellistele inimestele süüa, kes kõiki maitseid nautida ei saa või ei oska. Mulle on oluline, et ka Sebastian saaks väljas söömas käia, tutvuda etiketiga, nautida kellegi teise tehtud sööke (mitte ainult ema, isa, vanaema). Tema söögijäikus on mulle väga murettekitav ja seetõttu on mul eriti hea meel, kui kuskil on keegi, kes mõistab ja aitab kaasa sellele, et ka Sebastian saaks uusi kogemusi ja toiduelamusi. 

Sebastiani pearoog
Pardikoiva confit
Mooritud veis
Desserdi osas jäin lootma Arvole, sest mina, Triin ja Robin võtsime "Tumeda šokolaadi pudingu", aga valikus oli veel "Maasikasupp" ja kuna ma tahtsin nii väga teada, mida see endast kujutab, siis salamisi lootsin, et Arvo võtab selle. Ta ei peta mu lootusi pea kunagi :) - Arvole on väga oluline, et dessert oleks kerge ja seega oli tema jaoks maasikasupp ainuõige valik. Sebastian valis "Pannkoogid isetehtud vaniljejäätise ja marjadega". Šokolaadipuding oli väga magus ja rammus, lusikaga oli seda peaaegu võimatu süüa, sest see jäi lusika külge kinni. Mulle väga maitses, Robin ja Triin ütlesid, et oli liiga magus. Arvo maasikasupp oli lihtsalt oivaline! Magus, siidine, õrn, jäine, kerge... Kõik see, mida Arvo armastab :) Ja Sebastian -tubli poiss - sõi kõik ära! Me läksime nende pannkookidega täitsa ehkupeale välja, aga talle maistesid ja marjadest olid ka õnneks maasikad ja paar vaarikat, mida ta hea meelega sööb. Koka kiituseks olid lõunasöögi lõpuks kõik taldrikud tühjad! :)

Pannkoogid jäätise ja marjadega
Maasikasupp
Šokolaadipuding
Villa Ammende ise oli nii ilus oma pühaderüüs ja pidulikkusega. Saksofonil esitati jõululaule, kaminas praksus tuli. Inimesi oli küll palju, kuid üks ei seganud teist. Ma ei ole kuigi peen inimene, ikka selline lihtne ja tavaline, aga Villa Ammendes on tunne kuidagi selline, et oled eriline :)

Iseenesest oli väga mõnus pealelõuna maitsva söögi seltsis. Ja me hiljem veel Arvoga arvasime isekeskis, et oligi tore, et läksime terve perega :) Me ei saa kuigi palju Robini ja Triinu elust osa, sest neil on omad käigud ja tegemised, seda enam me oskame väärtustada neid hetki, mil nad on valmis olema koos meiega. Rääkisime ka riietumisest ja pidime tõdema, et oleme teinud midagi väga õigesti, sest juba siis, kui tuli jutuks, et läheme Villa Ammendesse, arutlesid poisid, millised triiksärgid nad selga panevad ehk siis nad teavad, et on kohti, kuhu teksastega ei kõlba minna. Olin uhke oma ilusate laste (Triin käib ka siia alla) üle!

Juba oli teine advent...13 päeva veel ja siis on jõulud :) Ma ei mäleta, et oleksin viimastel aastatel seda nii väga oodanud, kuid see aasta on kõik kuidagi teisiti.... piparkoogi maitseaine on magustoitude põhimaitseaine juba novembri lõpust saadik :)))) 

Aitäh teile, armas pere, et te ikka viitsite ja tahate minu hullustega kaasa tulla :) Loodetavasti teeme varsti jälle midagi kõik koos! See oleks väga vahva!



pühapäev, 10. detsember 2017

Piparkoogimaja (puukuur)

Mõnikord lihtsalt on nii, et ärkad üles ja mõtled, et tahaks vot seda asja teha, kuigi ei ole "seda" mitte kunagi teinud. Niimoodi juhtus mul eelmisel esmaspäeval, kui ma jõin oma hommikukohvi inteneti seltsis ja mõtlesin äkki, et jube äge oleks proovida teha piparkoogimaja. Ma mäletan oma kaugest lapsepõlvest, et vend Egon kunagi tegi ühe piparkoogimaja ja see tegu oli oi kui raske, sest ta liimis detailid kokku glasuuriga, aga lõpptulemus oli muidugi äge, sest mida muud Sa ühelt ehitajalt ikka oodata saad, kui viimasepeal tulemust. Kahjuks on sellest majast ainult õhkõrn mälestus, mis tekitab minus just praegu imelise tunde sellest, et tegu on lapsepõlvest pärit positiivse mälestusega :)

Igatahes tuulasin interneti avarustes ringi ja Nami-Nami lehel oligi terve õpetus ja detailid ühe väikese majakese tegemiseks. Arvo muidugi arvas, et tee ikka vintskapid ja rõdud ka, aga see oli nii naljaviluks öeldud, sest ma ei hakanud endale mingeid illusioone looma, et mu esimene katsetus piparkoogitaignast maja teha võiks midagi suurt ja uhket olla. 

Kuna ma teen igal aastal ise piparkoogitaigent (Nami-Nami retsepti järgi), siis loomulikult on mul ju praeguseks külmkapis kolm kilo taigent, aga seda ma ei raatsinud maja tegemisel kasutada, sest maja jääb ju seisma vähemasti jõuluaja lõpuni. Ostsin siis kohalikust väikepood Lemmikust nende endi valmistatud piparkoogitaigent 1 kg ja 4 karamellikommi. Tahan siinjuures Lemmiku taigent ikkagi kiita nendele, kes ise ei viitsi teha. On üsna hea toode! Hästi käsitletav, hea rullida, kujud tulevad ilusasti laua küljest lahti (ilma väga ohtralt jahu kasutamata), piparkoogid on mõnusad õhukesed ja krõbedad. Ainuke miinus on, et minu partiil oli liiga vähe vürtsi, aga selle vea nad lubasid parandada, nii et ma loodan, et nüüd on nende taigen vürtsisem. 

Aga nüüd majast.

Ma alguses ei saanud päris hästi aru, kuidas ma selle lahtirullitud taigna peaks küpsetuspaberile saama, aga saab väga edukalt, kui kasutada taignarulli abi (keerad taigna rulli ümber - Arvo õpetas kunagi mulle seda). Detailide väljalõikamine oli kõige kergem asi. Peale ahjust tulekut pidin natukene kahte juppi lõikama, sest olid oma kuju kaotanud, kuid just ahjust tulles ei ole see sugugi keeruline. Siis pidin natukene aega igasuguseid tegelasi oma valmisküpsetatud juppide juurest eemale peletama, sest paiparkoogi isu oli ju nii suur :)


Nami-Nami õpetuses on kommentaarides kirjas, et maja tegemiseks kulub 1 kg taigent, aga meie saime 500 grammist taignast kõik maja detailid tehtud ja kolm pannitäit piparkooke ka veel....

Kunagi lapsepõlves sai tehtud suhkrukomme, aga ma ei olnud kunagi varem ise karamelli teinud. Midagi keerulist selles polnud, ainult väga ettevaatlik peab olema, sest karamell on tõsiselt tuline (järgi proovitud :) ). Igatahes sain karamelli tehtud ja liimisin viie minutiga kogu maja kokku, sest õpetuses oli ju kirjas, et seda peab kiiresti tegema, kuna karamell muutub kõvaks. Kuigi olin omastarust jube kiire, oli ukse etteliimimise ajaks karamell juba kõva ja nii see uks mu kohmakate sõrmede vahel pooleks läkski. Üks pool läks minu kõhtu ja teine pool Sebastiani kõhtu :) Sebastian arvas, et ongi hea - saab kergesti sisse ja välja käia :) Kõige raskem oli katuse liimimine, sest need  detailid tahtsid vägisi alla kukkuda, aga siis ma sain aru, et nii kiiresti ikkagi ei saa, kui ma olin arvanud ja hoidsin neid tükke ikka tubli paar minutit koos, et püsima jääks. Järgmine kord tean, et liimin ukse ennem ette ja jätan katuse kõige viimaseks - siis on aega seda hoida nii kaua, kui vaja. 


Kokkuvõttes sai selline pisut lapergune ja loodist väljas majakene, mille me Seebuga puukuuriks ristisime :)))) Glasuuri tegin loomulikult ise, parajalt magusa ja parajalt hapuka - sidrunihappega (ma neid poe jubemagusaid glasuure ei suuda süüa). Kaunistasin kohe isuga, et glasuuri ikka jaguks :) Mõtlesin, et siis paistavad ehitusvead vähem välja, aga tuhkagi! Ikka on lopergune... Aga ei põe! Ikkagi elu esimene ja järgmine aasta kaasan oma armsa abikaasa ka - küllap siis tuleb vägevam :)

Nüüd seisab majake köögis aknalaual koos päkapikkudega ja Arvo käib seda iga natukese aja tagant nuusutamas ja rääkimas, kuidas ta tahaks sellele hambad sisse lüüa. Tegime üleeile õhtul viis pannitäit minu taignaga piparkooke ja kui need olid kõik otsa saanud, tahtis ta ikka mu maja kallale minna :) Pidi väga isuäratav olema. Aga ma ikka ei raatsi seda veel nahka panna.... 

Julgustan kõiki lastega peresid proovima! Sebastian oli küll täiega ninapidi juures ja elas kogu ehitusprotsessile kaasa ja lõpptulemust käib ka ikka aegajalt vaatamas. Ja muidugi kommenteerimas... et milline puukuur see ikkagi on :) Tegemine võtab küll aega, aga ma arvan, et kiiret ju pole! Tasub ikka proovida! No ja kui tõesti välja ei tule, siis ... Kõik ehitusmaterjalid on ju söödavad :)))))






esmaspäev, 4. detsember 2017

Tähtis sünnipäev

Mõnedele inimestele väga meeldib, kui neil on sünnipäev. Nad naudivad seda ülevoolavat tähelepanu, on armastusväärsemad, embavad päeva jooksul umbes 200 korda, kutsuvad lähedased kokku, koristavad ära kodu, vaaritavad pool päeva süüa teha, tellivad suure sefiiritordi ja siis istuvad õhtul sünnipäevalauda ja on surmani väsinud :) aga õnnelikud. Osadele sellised sünnipäevad üldse ei meeldi. Juba mõte sellest, et pool suguvõsa tahaks neid  kallistada ja kätelda ajab sünnipäevalise hulluks. Nad ei taha mingeid süldilaudu ega perebände. Võibolla ainus asi, mis neile peale läheks, oleks üks ilmatu suur kook, mida süües ei pea mõtlema, et ...ei tea, kas kõik on juba saanud? Võib vabalt süüa? Ma tunnen nii sünnipäeva nautijaid, kui ka neid, kes hea meelega teevad näo, et neil ei olegi aastas kord sünnipäev. Üks selline inimene on Aivar. Meie Aivar. 

Ja, nagu ikka novembris, oli jällegi Aivari sünnipäev, kusjuures mitte mingisugune tilu-lilu sünnipäev, vaid tähtis number. Kuigi siinkohal ma ikkagi tahaks mõlgutada mõtet, et...miks mõni number on tähtsam kui teine? Aga üldsusele toetudes oli ikkagi tähtis sünnipäev. Me siis Arvo ja Liiviga ei suutnud hästi välja mõelda, mida selle puhul korda saata? Sest vähe sellest, et ta tahab teha nägu, nagu tal ei oleks sünnipäeva, ei tule ta sobivasti sünnipäevaks koju ka :))))))) Me saime kohe aru, et pole mingisugust mõtet talle teha kingitust, no mingisugust asja - sest ta ei ole träna inimene ja kuigi me oleme talle kinkinud üht ja teist, seisavad need asjad ikkagi suht kasutult. Aga meile kasutu ei meeldi ja nii me Arvoga välja mõtlesimegi, et me peame organiseerima elamuse, sest selle peale on venna iga kell valmis koju sõitma. Ja elamus ongi parim kink, mida Aivarile teha.

Broneerisime raftingu Võhandul. Tahtsime küll minna Piusale, aga kahjuks polnud hooaega ja nii pidime minema Võhandule, kus me küll juba varem oleme käinud, aga ega kuskil pole kirjas, et ühel jõel ei võiks käia rohkem kui korra. Nagu öeldud oli hooaeg läbi, aga Matkajuht on parim ja tuleb vastu ka sellistele hulludele, kes arvavad, et 2.detsembril on ikka täiesti normaalne minna jõele parvetama :) Ajasime kamba kokku ja meie tavalise pundiga (meie, Liivid ja Aivar) liitusid ka õde Lea, Karel ja Erlend, sest tegu oli ikkagi tähtsa sünnipäevaga. Lea küll alguses ei tahtnud sellest jamast mitte midagi kuulda, aga meie rõõmuks võttis ta kõik oma tahteraasud kokku ja tegi selle hulluse meiega kaasa. 

Kuna sel aastal on ebanormaalselt palju vihma sadanud (see tuleneb kindlasti sellest, et meil ei ole katust...), siis oli Võhandu veetase kõrge  ja kärestikud olid palju elamuserohkemad, kui möödunud aasta märtsis käies. Jagasime end paatidesse nii, et ühes paadis olime mina, Arvo, Sebastian, Mart ja Priit ja teises paadis Lea, Liivi, Erlend, Karel ja Aivar. Loomulikult oli teine paat jõulisem, sest mõmmil on ju kolme mehe ramm, kuid me ei lasknud ennast sellest heidutada. Meie paatkond uuris hoolega ümbrust ja käisime isegi korra maal, et ühe liivapaljandiku otsa ronida ja koobast lähemalt uurida. 


Kõik olid väga vaprad! Sebastian aerutas ka väga tublisti. Ega tal sundi ei olnud, aga me kartsime, et kui ta kõik need 8,85km niisama istub, hakkab tal lihtsalt külm. Nii ta siis aerutas täpselt siis, kui ise tahtis. Jõevool oli kiirem ja äkilisem ja kärestikel said eesistujad ikkagi kõik natukene märjaks. Mulle ühe korra tuli päris korralik sahmakas vett sülle, aga mul olid õnneks veekindlad püksid (mis selgus, et ikkagi 100% veekindlad pole:) ). Ilm oli suurepärane, mitte midagi ei sadanud ja tuult ka ei olnud. Ma ikka imestan igakord, kuidas meil küll selle ilmaga alati niimoodi veab? Jõelt jõudsime maha umbes 15.30 ehk siis pimeda peale ei jäänud. Alguses oli suureks probleemiks inimeste külmetavad sõrmed, aga mingi aja möödudes see muutus. Otseslt külm ei olnud, kui jõel olime, aga kui maha saime, siis puges vilu ikkagi kontidesse, mida pidi hiljem tükk aega ära soojendama. 

Peale raftingut sõitsime Otepää külje alla Pilkuse puhkemajja. Selles majas oleme ka varem korra olnud, kuid miks ei võiks ühte maja rohkem kui korra külastada :) Majaomanik oli õnneks juba tuled alla löönud ja eessaali põrandaküte oli varvastele väga mõnus. Õhtu möödus hea söögi (mina olin oma söögiga), sauna ja laulu saatel. Meie segased käisid kõik jääaugus ka, isegi Sebastian, ja Liivi käis sal augus kaks korda niimoodi, et ta ei olnud end eelnevalt soojakski kütnud - uskumatu hullus!!!! Mina olen külmavares ja endast saunasooja ära ei andnud, seega jäi jääauk proovimata. 

Jalgpall täies hoos
Mida me küll ilma Liivita teeks? Hindamatu seltskonna alustala
Vennale väike pauk ka :)

Sebastian, Mart ja Erlend mängisid väga palju jalgpalli, aga mul on hea meel selle üle, et kõik ikkagi laulavad ka. Nutitelefonidega otsitakse laulusõnad üles ja kõik joristavad kaasa - tundub, et midagi oleme tulevastele põlvedele kaasa andnud... 

Söökidest nii palju, et Aivar ostis Arvole kaasaskantava suitsuahju ja see oligi meil nüüd kaasas ja testimisel. Arvo oskab teha oivalist suitsulõhet! Ja õnnestus ka seekord 100%. Seebule võtsime valge kala filee, aga kahjuks talle ei maitsenud tursk kohe üldse - edaspidiseks - turska ei osta! Tundub, et Arvo saab nüüd ka talvel meile maitsvat suitsulõhet teha :) ja selle üle on mul ainult hea meel. Ainult valmistamisaeg on pikem, kui selle iseleiutatud ahjuga Sipas - seda aega peab siis arvestama, kui keegi pereliikmetest sööb kellaaja peale :)

Kõik läks väga hästi! Kõigil oli hea tuju, emotsioon oli positiivne, keegi ei jauranud millegi kallal, kõik võtsid vabalt ja rõõmsalt. Eks õhtuks olime ikka väsinud ka, aga see on normaalne peale sellist pikka päeva ja intensiivset sõudmistrenni. Ma loodan, et päevakangelane ise jäi ka rahule :) sest midagi muud me talle kinkida ei oleks osanud (kuigi siinkohal tahaks muidugi rääkida kõikide asjade kinnimaksmisest, aga ma ei hakka rääkima - kõik oli just nii, kuidas sünnipäevaline soovis). Ja kes ütles, et jõel võib raftida ainult kevadvete ajal! Praegu on just paras aeg minna teravaid elamusi otsima! 

Aiku, palju õnne Sulle veelkord! ja üks sünnipäeva laul ka (klikka sõna "laul" peale :)


neljapäev, 23. november 2017

Voodriga sõrmikud

Pean tunnistama, et ma ei ole eriti käsitööga tegelenud viimasel ajal. Või no natukene olen ka, aga see on jälle selline suurem projekt, mis loodetavasti on valmis jõuluks. Aga ühel hommikul, kui termomeeter näitas -7 kraadi, ütles Sebastian, et ma pean talle uued voodriga sõrmikud kuduma. Mul pidi peaaegu hing kinni jääma, sest see on ju hirmus nikerdamine ja kessee viitsib seda ette võtta. 

Loomulikult mina viitsin, kui laps ikka soovi avaldab. 

Voodri tegin lõngast Zitron Filisilk, mis jätkuvalt hämmastab mind sellega, et mõeldud on see lõng pitsi kudumiseks, aga päriselt ka - sellest ei ole võimalik pitsilist asja kududa, sest see lõng on nii ebaühtlane. See sobibki sellisteks peidus olevateks asjadeks ära kududa, mis tähendab vist seda, et ma oma elus ikka koon veel mõned voodriga sõrmikud. Ilulõng oli Drops Big Merino, millest ükskord kudusin Robinile kampsuni. Ma ei tea ise ka, miks ma valisin just selle jämedakoelise lõnga... vist ikka selleks, et väga soojad sõrmikud tuleks.   

Tegin seekord kuidagi väga lihtsalt. Lõin üles Merino lõngaga  ja 3,0 sukavarrastega 32 silma, kudusin paraja osa soonikut ja siis korjasin iga silmuse tagant üles ühe silmuse 3,5 sukavarrastele. Edasi kudusin nagu sõrmikut ikka ja pidin iga kord, kui vardad võtsin, natukene podisema, sest sellest pitsilõngast ei ole kohe üldse hea kududa. Eriti sõrmikuid. Kõik tundus nii lötakas ja pehme ja vormitu - täielik jama. Mul oli hea meel, kui sõrmikuvoodrid valmis said, see tähendas, et kaks sõrmikut valmis ja ainult kaks veel :)


Edasine oli juba kukepea! Hall lõng on nii jäme, et töö lausa lendas käes ja lendas kohe nii hästi, et teine sõrmik tuli umbes kolm sentimeetrit pikkusesse suurem :))))) Ma ei tea, kuidas see juhtus, ma ausõna pole varem mingit sellist käkki kokku keeranud. Ega mul muud üle ei jäänud, kui harutasin suurema sõrmiku uuesti pöidlaauguni üles ja asusin aga tööle kallale. Sebastian pidi ahastusse langema, kui ütlesin talle, et pean ühe sõrmiku üles harutama, sest ta ootas oma kindaid nii väga. Ei olnud hullu midagi, siuh lips harutasin üles ja kudusin kohe sama hooga uuesti. Ajakulu vast tunnike. 

 

Sõrmikud tulid ausad! Pehmed, soojad, parajad ja ilusad :) Ilusad nii seest kui väljast ja see mu endisele käsitööõpetajale meeldiks kindlasti. Lõngaotsi peitsin vist 1,5 tundi küll kindlasti.... Sebastian võiks järgmine kord mulle öelda, et ta soovib endale voodriga labakuid - kõik oleks palju lihtsam :) 

Aga ma ei virise. Tegelikult mulle ju meeldib nokitseda ja uued sõrmikud on juba valmimas. Seekord ilma voodrita, et saaks kasutada õuetrennis väravavahikinnaste all. Ehk siis ainult kaks sõrmikut vaja teha - köki-möki :) Laps läks täna oma uute kinnatsega kooli - hea on asju teha, kui need päriselt leiavad kasutust!

Nii et - kui Sa soovid, ma võin Sulle ka voodriga sõrmikuid teha, sest seda oivalist pitsilõnga veel jagub :)








pühapäev, 12. november 2017

Isa, isakene

Kui ma selles elus midagi üldse õigesti olen teinud, siis on see Arvo lubamine oma ellu. Ma olen saanud temalt nii palju, kui palju mitte keegi mitte kunagi pole mulle andnud. Peale armastuse, hoole, pühendumuse, hoidmise olen saamud temalt kodu ja lapsed. Ja siinkohal ma tahangi kirjutada sellest, kuidas ma olen teada saanud, mida tähendab, kui lastel on isa. 

Isa kõige sügavamal mõttel. 

Lapsi teha ei ole just eriti keeruline tegevus, kui Sul on bioloogiliselt kõik korras, aga lapsevanemaks olemine on raskem, kui oleks iial osanud arvata. Seoses sellenädalaste sündmuste keerises, ütles Arvo esmaspäeva õhtul, et kui keegi oleks öelnud, kui raske on lapsi kasvatada.... On jah. Tahaks ju teha kõik õigesti ja veel paremini ja kindlasti hoopis teisiti, kui oma vanemad kunagi tegid :) 

Arvo oli 17aastane, kui temast isa sai ja ega ta ei teadnud sel ajal ise ka, mida täpselt tal teha tuleb. Ta kasvas isaks koos Robiniga ja õppis iga päev, mida ja kuidas teha. Täna me teame, et oleksime saanud teha paljusid asju teisiti ja võibolla paremini, aga sel ajal andsime mõlemad endast just selle, mida oskasime anda. Sebastiani sündides oli Arvo juba kindlam ja teadlikum, usaldas oma südamehäält ja mõistust. Ega mina täpselt ei teagi, mida ta on mõelnud oma poegi kasvatades ja armastades. Mina tean ainult seda, mida ma kõrvalt nende aastatega näinud olen. 

Arvo ei ole niisama isa, ta on selline eriline isa. Ta viitsib ja tahab oma lastega tegeleda, neile erinevaid elamusi pakkuda, ilma näidata ja kogemusi pakkuda. Ta mängib nendega ja õpetab neid. Ta vaatab koos nendega multikaid ja filme, ta luges neile õhtujuttu ja õpetas kingapaelu siduma. Ta on lugematud korrad koristanud okset (need, kellel kasvavad kodus magediabeedikud, need teavad, kui palju sellised lapsed oksendavad...), aidanud valvata kõrges palavikus last, teinud neile auru ja jalavanne, käinud veeniverd andmas ja kopsupilti tegemas. Ta on käinud mööda arste, kohtunud õpetajatega, käinud trennis ja logopeedi juures, pikendanud retsepte ja pannud eriarsti aegasid. Ta on oma poistega käinud matkamas, ujumas, rattaga sõitmas, öömatkadel, spas, loomaaias, saunas, rahftingul, süstamatkal ja kanuutamas, rulluisutamas, kelgutamas ja uisutamas, teatris ja kinos, muuseumis ja näitustel, jalgpallivõistlustel, ööbinud metsas. Ta on teinud nendega mahla ja piparkooke, õpetanud lihvima ja saagima, puid lõhkuma, seina värvima, ujuma, rattaga sõitma, kala püüdma, mäest alla laskuma, muffineid küpsetama, maad kaevama, akutrelli kasutama, mootorattaga sõitma, muru niitma, nuga ja kirvest käsitlema, erinevaid lauamänge mängima, LEGOdest ehitama ja autosid tundma. Ta mürab ja selle käigus saab emmatud ka meie autistipuraka :)

 

Ta on õpetanud neid armastama ja hoidma - nii, nagu ta isegi teeb. Mõnikord ta on ehk isegi liiga hea ja leebe - siis, kui minul on tunne, et nüüd oleks vaja kasvatada :) aga tema tahab ikka heaga. Kaks korda aastas ta ikka tõstab natukene häält ka, kui vaja on :))))) ja seda ainult ühel põhjusel - kooliasjad peavad korras olema. Ma arvan, et selle taga on põhjuseks see, et temal ei olnud omal ajal kedagi, kes oleks aidanud ja käskinud kooliasjad korras hoida. Eks ta tahab, et poisid ei teeks samu vigu, mis tema omal ajal tegi, kuigi eks meil kõigil on vaja omad vead ise ära teha.

Ma pean väga oluliseks, et poisid usaldavad oma isa. Näiteks Robin helistab ennemini kohe isale, kui on mingi käkiga hakkama saanud kui mulle. Sellistel hetkedel mul on hea meel, et vaatamata sellele, et Arvo on Robini elust kolmveerandi veetnud Soomes, tunneb Robin ikkagi, et ta saab oma isa usaldada. Samas on Arvo piisavalt autoriteet, et iga käkiga isa "tüüdata" ei tahaks :), sest poistel on olemas häbitunne, et nad käkki on teinud. Arvo ütleb, et ta tegelikult ei saa aru, miks poisid teda mõne asjaga pelgavad, sest ta ei ole andnud neile põhjust end karta, aga ma arvan, et see ongi pigem häbi mitte hirm. Võibolla seesamune häbi on hoidnud ka poisse, et nad ei olegi eriti mingeid erilisi käkke teinud.

Arvo on alati valmis arutama erinevatel teemadel: kooliasjad, terviseasjad, kasvatuasjad. Me oleme tunde läbi Skype arutanud teemasid, mis puudutavad otseselt poisse ja ta on alati valmis oma aega ja energiat panustama selleks, et poistel oleks parem. Ma tean, et võin iga kell talle helistada seoses lastega ja üksi tööasi ei ole tähtsam kui kõik see, mis puudutab perekonda, poisse. Ta elab kõigele südamega kaasa ja talle on väga oluline teada, kuidas kõik on.

Muidugi on tal vigu ka, aga neid teame ainult meie ise :) Kuid kõik need pisivead ainult süvendavad veelgi enam tema headust isana, sest ma tõesti ei tea, kas saaks olla veel parem isa....

Aitäh Arvo! Olemast ja armastamast!