pühapäev, 29. jaanuar 2017

Keila CUP 2017

2006 aastal sündinud poistel oli selle aasta esimene turniir, mis toimus Keilas. Tegu oli saaliturniiriga ehk siis väljakud väikesed ja sellest tulenevalt mängiti 5+1 meeskonnaga ehk siis väljakul oli viis mängijat ja väravavaht. Pole ammu enam nii väheste poistega väljakul mänginud. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga. Sebastian kuulus meeskonda, mis kandis nime "RJK sinine", kus mängisid peale tema veel Andrus Kapsi, Robert Heinrich Oolma, Morris Tobi, Aleks Runnel, Andreas Post ja Janar Loorents. Juhendajaks oli treener Taavi Aus (poiste koontreener). Alagrupi mängude kestvus oli 14 minutit ja kohamängude/poolfinaalide/finaali mänguaeg oli 18 minutit. 

Esimene mäng oli Saue JK-ga, kust oodata ei osanud midagi, sest polnud varem sellise tiimiga mänginud. Poisid tegid väga head mängu, kuigi esimesed minutid oli tunne, et Saue domineerib. Meie poisid lihtsalt polnud veel ärganud :) Kui üles ärkasid ja asja käsile võtsid, lõppes mäng seisuga 6:0 meie kasuks. 

Teine mäng oli FC Infonetiga. Meie poistel on vene tiimide suhtes kuidagi kartus. Ma ei tea, kas asi on nende pisut tormilisemas mängustiilis või selles, et nad ei saa aru, mida vastane platsil üksteisele röögib, aga igatahes algas mäng sellega, et jäime kohe kaotusseisu. Õnneks suutsid poisid siiski olukorra enda kätte haarata ja mäng lõppes seisuga 5:1 meie kasuks. Selles mängus oli meie mängude ajaloo esimene kord, kui vastasmängija teenis punase kaardi, tehes väga haiget meie kaitsjale, ja vastane jäi vähemusega väljakule. Viga tehti Robertile, kuid õnneks järgmiseks mänguks oli Roberti jalg ikkagi mängukõlbulik. 

Kolmas mäng oli FC Flora Valged II. Poisid tegid neilegi tuule alla ja lõppskoor oli 6:1 meie kasuks.

Neljas mäng oli meie alagrupi tugevuselt teisega, kelleks oli Keila JK Valge. Nende omavahelisest mängust sõltus, kes võidab alagrupi. Kuigi keilakad olid siiani väga head mängu näidanud, siis meile nendest eriti keerulist vastast ei olnud. Mäng lõppes meie võiduga 6:0 ja sellega olid poisid võitnud alagrupi. 


Poolfinaalis läksime kokku Läänemaa JK-ga, kes tuli veerandfinaalist Strommiga võitjana välja. Sebastian kartis seda mängu väga, sest Läänemaaga on kuidagi nii, et kord Piibeleht all ja siis Piibeleht peal, kuigi enamuse mänge, mis me nendega mänginud oleme, oleme me ikkagi võitnud. Aga aukartus vastase ees oli igatahes olemas. Mäng oli raske ja tegus. Minu vaesed fänninärvid oli nii pingul, et ei saanud piltigi teha :) Aga lõpp hea, kõik hea - poolfinaali võitsid poisid seisuga 3:1. Sellega oli koht finaalis olemas.


Finaalis läksime kokku FC Flora Valged I-ga. Olime küll pikalt juhtimas, kuid mäng lõppes meie kahjuks 5:3. Poisid andsid endast kõik, kuid tõenäoliselt sai otsustavaks tugeva vastasega see, et meil oli vaid üks vahetusmängija, aga vastased said terve meeskonna korraga välja vahetada ehk siis värskeid jalgu mängu tuua.

Turniiri parim mängija Andrus isiklikult :)

Igatahes said poisid hõbedased medalid kaela ja Andrus Kapsi valiti ka turniiri parimaks mängijaks :)

Meeskonna karikas :)

Palju õnne kõikidele mängijatele ja treenerile. Poisid olid väga tublid ja mängisid kohe suure isuga. Mängupilt oli väga ilus ja suurem osa väravaid, mis nad lõid, olid nagu õpikust ilusa söödumängu või meisterliku triblamisoskuse tulemusena. Õnnega polnud siin mingisugust pistmist :) On näha, et poiste mäng on muutunud palju kindlamaks ja ilusamaks, sest alates eelmisest sügisest teevad nad nüüd kaks korda nädalas koos trenni (piirkonna trennidele lisaks) - see teeb neid veel tugevamaks, kui nad siiani olmnud on!

Aitäh treener Taavile tehtud töö eest!




kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Väikese tüdruku väikesed asjad

Üks väikene tüdruk on sündimas :)
Varsti :)
Janele :) Minu vanema õe tütrele.

Stardikomplekt sai valmis: kampsun, püksid, papud, kindad ja müts. Kõik ekstra pehmest beebilõngas Drops Baby Merino, mis on kedratud peenest kõrgekvaliteetsest meriinovillast, mis on pärit vabapidamisel olevatelt lammastelt Lõuna-Ameerikas. Soe, väga pehme ja mittetorkiv lõng on eriti sobiv beebi õrnale nahale. Erinevad õpetused võtsin garnstudio lehelt ja kohandasin enda jaoks sobivaks. Ja lisasin muidugi roosat... sest roosa on hädavajalik, kui Sul on tütar (mitte, et ma sellest midagi teaksin :)) 

Püksid -link
Kampsun - link
Müts - link
Papud - link
Kindad - omalooming


Mulle väga meeldib titeasju teha, sest need on eriti pehmed ja saavad ruttu valmis. Koguaeg on justkui uus projekt käsil. On huvitav. Titeisu tuleb peale :) Mitte endale, aga lihtsalt, et saaks kellegi oma nats näppida :)

Ma ei ole hea tädi. Ega ka hea vanatädi. Ma peaksin palju rohkem leidma aega nende armsate inimeste jaoks, ma tean, aga elu on kuidagi nii läinud, et me oleme siin metsa sees üksi ja ainus side perekonnaga on FB. Mul on hea meel, et Jane ja Ailen ikka ise initsiatiivi üles näitavad ning mind päris maha matnud pole. Ma mõtlen neile palju ja nende pisikestele.Ikka midagi teen ka neile aegajalt. Minu tehtud asjad on justkui .... vabandus... et ma olen selline vilets inime...

Ma armastan teid kõiki ikkagi väga :) Ja olen ootel - selle väikese tüdruku ootel :)





laupäev, 21. jaanuar 2017

Kolmekordne karp

Ma käisin Tallinnas TeemeTeistmoodi moesalongis Mailis Kämbre käe all õppimas, kuidas teha kolmekordset ehtelaegast või lihtsalt kolmekordset karpi. Sattusin läbi Facebooke kuidagi TeemeTeistmoodi kodulehele ja kuna see salong asub Tallinna Ülikooli käsitööõppetooli ligiduses, siis ma sain oma juba ammu unistuseks olnud karbi õpituppa minna. 

Oi, kuidas ma kartsin.... Ma ei ole ammu Tondil käinud ja siis kõik need võõrad inimesed ja võõrad tegemised ja ma ei teadnud üldse, kas ma sellise käsitööga hakkamagi saan... Olen kaks karpi varemalt teinud, need ei olnud just kuigi keerulised valmistada. Aga see kolmekordne tundus nii uhke ja keeruline, et ma kartsin, et äkki ma ei saa hakkama... 

Minu hinge rahustuseks võeti kõiki salongi vastu laia naeratuse ja kõlava terega - muist hirmu kadus ära - igaltpool vaatasid vastu lahked naised. Ometigi on ikkagi väga raske võõrasse kohta minna ja hakata tegema asja, millest pole isegi mitte õrna ettekujutust. 

Mailis on sellistele jänestele loodud nagu mina olen :) Ta haaras kohe initsiatiivi ja endalegi ootamatult oli mul juba ilupaberid ja nepaali paber välja valitud ja koht kaugemas lauanurgas olemas (ma olen nagu Sebastian - ikka kuskil kaugemal, eemal, otsa peal :) )


Töö oligi väga raske nagu ma kartsingi. Koguaeg pidi midagi mõõtma (millimeetritäpsusega), siluma, painutama, teipima, liimima, lõikama, jälle mõõtma ja liimima. Liimida sai palju, küll liimipulgaga, küll Momendiga, küll kuumaliimipüssiga. Natukene peab vist ikkagi mingisugust annet ka olema või vähemasti suur huvi. Kuna ma tunnen end siiski käsitööd tehes suhteliselt kindlalt, siis õige juhendamisega ei olnud mingisugust raskust tööülesannetest aru saada. Mõni samm oli raskem, mõni kergem, aga üldjoontes suutis Mailis kõik selgeks teha. Ühe korraga ei taha lihtsalt kogu info kahe kõrva vahele ära mahtuda :) Sain palju erinevaid asju proovida, millest mul ei ole varemalt üldse õrna aimugi olnud. Näiteks neetimine. Ja kuidas need nurgikud sinna nurkadesse saavad. Või kuidas filigraan papi kõlge kinnitada. Tegelikult sai täna teada, mis on üldse filigraan :) 


Ega ma suurt ei mäleta küll, kuidas ja mis ma tegema pidin. Nii et - kodus järgi teha ei saa :) Pole selliseid vahendeidki, kui nüüd aus olla. Kõiki asju ostma hakata pole ka mõtet, sest mul oli seda karpi ühe kindla asja pärast vaja. Võibolla mul rohkem ei tule kunagi sellise karbi ehitamise vajadust... Mine Sa tea... See karp aga sai just selline - minu nägu ja tegu. Ilupaberi liblikad ei ole juhuslikud - kes meid teavad, need teavad, miks just liblikad :)


Mulle Mailis väga meeldis nii inimesena kui juhendajana. Ta nägi juba varakult, kellele kuskil abi või õpetust vaja läks. Õpituba oli hoogne ja niisama molutamise aega ei jäänud. Ta tundus selline väsimatu :) Kõik meisterdajad olid koguaeg erineval maal ja teda jätkus kõikide juurde, et ikka uuesti ja uuesti mingeid asju üle rääkida. 

Sellise karbi tegemine võttis mul aega 4,5 tundi ja ma olin esimene, kes lõpetas. Ehk siis aega läheb ikkagi päris palju. Iga detail tuleb ju eraldi valmis teha ja kõikide juppide omavahel ühendamine on ka aeganõudev. Minusugusel "ilumeeletul" võttis see ka omajagu aega, et välja mõelda, kas ma kasutan pitis või fotot või filigraane. Kas nupud tulevad väiksemad või suuremad. Ma eriti ei julge katsetada, sest mul puudub kompositisooniline ilumeel ja siis mul on hirm, et äkki keegi vaatab, millise käkerdisega ma olen hakkama saanud või hullemal juhul ütleb mulle seda otse näkku (ega seljataga sosistamine ka eriti kena pole). 

Nüüd on ehteid ka vaja. Selleks ma lähen poolvääriskividest ehete õpituppa ka :) Ma loodan vähemasti, et ma ikka saan minna.... Ennem ma natukene uurin nende poolvääriskivide kohta, sest mul on neid ehteid ühe kindla asja pärast vaja :) 





laupäev, 14. jaanuar 2017

Põhjaka - minu lemmik

Käisime Tartus, Anne juures. Tahtsin niiväga seal pilti teha, aga ei julgenud. Kasutasin fotokat siis hoopis Põhjakal, sest ma ikka olen endas kindel, et see on parim söögikoht, kus ma söömas käinud olen. 

See algab juba siis, kui hoovi sõita. Siis, kui tuled autost välja ning suure ja võimsa tamme kõrval on mõis, milles pole midagi ilusat, peale sisseviiva ukse. Päriselt ka. See on jäetud väljast täpselt nii nagu see on aegade-algusest olnud ja ajahammas on seda räsinud ikka üksjagu. Aga midagi selles mõisas on sellist, et mul ei tule võõristust selle lihtsuse ja tegematuse pärast. Vastupidi, kuidagi soe ja kodune ja kutsub sissepoole kaema :)


Sees on kaks saali, kuhu on paigutatud väga palju laudu ja toole. Igaüks neist on oma nägu ja tegu, kokku toodud tõenäoliselt siit ja sealt saadust/ostetust. Seinad on... vanad, kuid neid ilmestavad fotod ja laes põlevad värvilised lambid. Alguses, kui me Põhjakal käima hakkasime, mõtlesin ma, et seinad oleks võinud ikka värvitud olla, aga enam ma nii ei mõtle. Mõtlen hoopis, kui hubaselt soe oli seal eile olla... 


Peale sooja toa ja hubase õhkkonna on Põhjakal ka väga tasemel teenindus. Ma muidugi ei ole väga piriseja üldse ja mõnikord selline üliabivalmidus ja tähelepanelikkus on isegi ahistav, aga Põhjakal on kõik nii nagu olema peab. Mulle meeldib sealjust see, et selles mõisas ei ole midagi peenutsevat ja samamoodi ei ole ka teeninduses midagi peenutsevat - kõik on just nii hubane, nagu olema peab. 

Me sõime alustuseks Arvoga eelroa "Põhjaka pasteet ja patee marineeritud sibula, kurgi ja saiaga". Pasteet ja sai olid väga head, aga see patee meile ei meeldinud. Lihtsalt nii võõras maitse oli, et jäi järgi. Aga serveering oli väga ilus :)


Põhiroaks võtsime seekord mõlemad "Põdrakotlet kartuli-kõrvitsatambi, porgandisinepi ja koorekastmega". Ma olin selle juba varem enda jaoks välja mõelnud, sest pidin Sebastianile sõna viima, kuidas põder maitseb :) Ta muidugi arvas, et kindlasti kohutavalt, aga tema pettumuseks ma pean ütlema, et maitses väga hästi :) Natukene palju ainult oli seda kõike. 


Kooki ikka ka :) Muidu poleks ikka õige Põhjakas käik. Arvo oma Pavlovaga ja mina oma Napoleoniga. Maitses just nii hästi nagu alati on maistenud - lihtsalt võrratult! Ma ei ole kuskil saanud nii head Napoleonikooki kui Põhjakal.


Me ei olnud ammu Põhjakale saanud ja me olime juba unustamas, kui hea seal kõik on. Ja hea oli ka see, et me saime kahekesi käia ja olla - seda on vahest ikka väga vaja. 

Igatahes, kui olete Tallinn-Tartu maanteel teel, siis põigake maantee äärde jäävasse mõisa sisse (Järvamaal) ja nautige imemaitsvat ja kõhtutäitvat sööki :) Ja muidugi selle mõisa hubasust ja teenindajate sõbralikkust!