Tali on tulnud! Või siis... no natukene midagi selle taolist. See, mis täna õues on, on sada korda etem, kui see vihmane ja hall, mis meid terve detsember saatis. Me tahtsime II jõulupühal minna ööseks metsa, aga ei saanudki minna, sest vihma muudkui sadas ja vihamaga ei ole kohe üldse hea metsas ööbida. Muidu ei olekski midagi hullu, aga varjendi keskoht ehk lõkke ümbrus muutub väga poriseks. Igatahes teadis Arvo juba nädal tagasi, kui ta pikk ilmateadet vaatas, et esmaspäeval tulevad miinused ja me teadsime kõik, et miinuste saabudes me läheme ööseks metsa.
Midagi põrutavat ei olnudki. Käisime ainult viiekesi: mina, Arvo, Sebastian, Mart ja Aivar. Ülejäänud olid haiged või muidu muude kohustustega hõivatud. Ma ise tegelikult olen ka juba Laulasmaal käigust saadik tõbine, aga ma surun selle muudkui maha - ma ei saa ju pidur olla, kui kõik muudkui tahavad minna ja teha ja olla.
Metsa jõudsime juba kella kahe ajal ja ega meil seal seekord eriti midagi putitada polnudki vaja - kõik oli juba eelmisest korrast olemas. Natuke oli vaja kuuseoksi varjendisse tuua ja puid teha. Lindudele viisime süüa ka.
Meil ei olegi vist kunagi nii pikalt niisama olemise aega jäänud metsas, sest alati on olnud vaja igasuguseid asju teha. Ma ei teagi, millest kõigest nad ära rääkisid - Rootsi ajast Eestis Titanicu uppumiseni välja. Mina rohkem kuulasin ja mõtlesin sealjuures, et meie Sebastian on ikka megasuure silmaringiga laps. Ta oskab igas asjas kaasa rääkida ja oskab nii tarku küsimusi küsida, et ma kuulan ja mõtlen - kuidas ta sellest asjast nii palju teab.... Aga ta teab. Kui ta seal lõkke ümber niimoodi istus ning rääkis ja küsis, siis oli tunne, et ta ei olegi 10aastane. On palju vanem ja palju targem :)
Näitan teile kahte söögihämmingut ka.
Sebastiani hommikusöök :) Ma ei saa aru, kuidas tal ometigi juba isu täis ei saa nendest pekkidest... Ja no hommikusöögiks....
Eriti oivalised soojad kaneelirullid otse...lõkkelt :)
Arvo jäi haigeks. Tegelikult oli ta rumal ja eiras haiguse hiilimise ilminguid eile hommikul ning teatas mulle alles metsa jõudes, et mingi tõbi on ta kätte saanud. Öösel ta oli ikka nii kuum, et palavik pidi kindlasti üle 38 olema (tal olid külmavärinad ka). Keelitasime teda koju minema, aga ta tahtis kangelane olla ja ööbis ikkagi öö metsas ära. Koju jõudes oli kehatemperatuur 38,2... Nii et - tegelikult untsu läinud käik. Arvost lõkkevalvurit polnud, see jäi tervenisti Aivari kanda, sest minu magamisaseme juures polnud puid. Mul oli väga niru tunne teda seal metsas -3 ja lumesajuga vaadata, aga ega ma ei saa täismeest sülle võtta ja koju kanda... Nüüd on see käik käidud, ta magab magusat und meie voodis ja küllap saab varsti terveks.
Ma ei ole varemalt nii läbi omadega olnud metsast tulles. Ma ei tea, miks, aga seekord oli kuidagi raskem. Võibolla see oli tingitud sellest, et ma pole päris terve. Täna õhtul ma lähen kell kümme magama ja magan homme nii kaua, kuni und jagub :)
Õues on jätkuvalt talvine. Natuke on lund ja natukene on miinuskraade. Mulle meeldib! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar