teisipäev, 28. veebruar 2017

Minu ema teeb maailma parimaid vastlakukleid...

....ütleb Sebastian, kui lööb hambad oma kuklisse.

Ma ei tee kindlasti maailma parimaid kukleid, sest ma ei ole mingisugune õppinud pagar. Olen hoopis meeleheitel koduperenaine :) Ma oleksin võinud muidugi minna poodi ja osta Robinile paar kuklit, aga see oleks olnud karjuv ebaõiglus Sebastiani suhtes, kes ei vaata poekuklite poole ka mitte. Ei vaata selle pärast, et seal on vahukoor. 

Kuklitaigen Nami-Namist, korduvalt katsetatud, oma käe- ja maitsepärasemaks muudetud ja alati heaks kiidetud:

25g pärmi
0,3dl sooja vett
75g võid
1,5dl piima
0,5tl soola
85g suhkrut
630g nisujahu

Lahusta pärm soojas vees. Sulata või väikeses kausis. Lisa toasoe piim ja vala käesoe segu pärmi hulka. Sega juurde sool ja suhkur. Sõtku vähehaaval juurde jahu, kuni saad ühtlase taina. Kata tainakauss kilega või rätikuga ja lase soojas kohas tund aega kerkida. Vormi kuklid, ahjus hoia 200 kraadi juures 20 minutit. 

Vahusta vahukoor (200ml) ja kui isu on, uurista kuklite seest sisu nats välja. Pane augutäiteks näiteks vaarikatoormoosi. Vahkoor otsa ja tuhksuhruga viimane lihv. Selle peale ahju tehtud tegemise võid vahele jätta, kui Sul on kodus inimhing, kes ei söö ei moosi ega vahukoort. Tema ongi see, kes ütleb, et tema ema teeb maailma parimaid kukleid :) Selliseid:


Robini ja minu omad olid sellised:


Meil ei olnud täna mingit erilist vastlapäeva, sest hernesupisööjaid pole ja kuna Sebastian on haige, siis me vihmaga muru peale liugu laskma ka ei läinud. Koolis jäi ka vastlasõit ära, milles Robin muidu pidi osalema. Hea, et ikka Jyskis linasid müüakse :) 

Aga kuklid olid ausad - ikkagi oma ema tehtud - hoole ja armastusega. Sebastian arvas muidugi, et vastlakukleid võib kaks korda aastas ka süüa: siis, kui on õige päev ja siis, kui isa tuleb koju (no et isa ka ikka saaks). Nii et - kuklitel tuleb kordus nädalavahetusel :) Arvo jaoks ja Seebu rõõmuks :)




pühapäev, 26. veebruar 2017

Uued köögirätikud

Ma olen millegi pärast võtnud endale pähe, et minu köögi rätikud peavad olema kõik pitsiga. Ja nii ongi juba aastaid. Ma mingi aja tagant vahetan vanad välja ja teen uued. See aeg oligi nüüd parasjagu kätte jõudnud, kui ühel päeval, kui tahtsin Sebastiani otsa ette panna külma lappi, pidin tõdema, et kuidagi vanad ja kulunud on meie kodus köögirätikud. 

Ostsin Abakhanist vahvelkangast ja kohalikust poest heegelniiti ning mõtlesin, et nüüd pole muud, kui kõik valmis teha. Kuna ma olen vilets õmbleja, siis pidin mitu päeva rätikute valmistegemist edasi lükkama :) No ei ole kohe üldse minu teema. Kui siis olin rätikud valmis õmmelnud, mõtlesin, et väga väikeseid pitse ei taha ja mingeid suuri pitse pole mõtet nii suurt kasutust saavatele asjadele teha - ressursside (aja ja raha) raiskamine. Otsisin netiavarustes endale mingisugused mustrid (pruunide rätikute link ja kollaste rätikute link), mis muutsin enda jaoks sobivamaks ja tegin meile neli uut rätikut. Nii muuseas mainin, et meetrist kangast saab kaks rätikut. 


Värvivalikut ei oska kommenteerida. Nii lihtsalt on. Juba aastaid. 

Mulle tegelikult eriti ei meeldi selliseid asju teha, sest köögirätiku tegemine on üks tänamatu töö. Kui Sa oled pannud kööki just valminud kollase rätiku, siis Sa võid peaaegu kindel olla, et keegi kohe pühib oma mustikase või šokolaadise suu sinna sisse puhtaks :) Aga ma ei saa ka tegemata jätta, sest minu rätikutel peavad pitsid olema. 

Nüüd ma olen töötu. Täna vähemasti, sest mulle ei tule ühtegi ideed, mida järgmiseks teha.Või noh, üks ideepoiss hulgub ringi küll, aga ma ei tea, kas ma viitsin nii suurt tööd teha. Ma pean selle üle mõtisklema mõned päevad. 

Aga rätikud on ausad ja juba kasutusel :) Hea, et mul ikka mõned asjad PEAVAD olema - ilusam vaadata :)


Rae järve matkarada ja Laiksaare metsaonn

Kuna Eesti Vabariigi sünnipäev möödus suuresti küpsetamise tähe all (mina tegin leiba ja Triin kaks kringlit) ja ilm oli lausa haletsusväärne, siis me midagi toredat sel päeval ette ei võtnudki. Päev möödus süües ja lauamänge mängides (mina, Arvo, Sebastian ja Aivar). Sellised söömapäevad tekitavad natukene süümekaid ja siis ei jää muud üle, kui järgmisel päeval panna seljakott kokku ja minna matkama. Eks ikka selleks, et tasakaalustada istumispäev liikumispäevaga.

Arvo istus laupäeva hommikul kell üheksa juba arvuti taga ja otsis sobivat RMK matkarada. Kuna meie kandis oli maha sadanud 15cm lund, siis ta ei julgenud mingit väga pikka rada ette võtma hakata - polnud ju kindel, et ka mujal sama palju lund pole. Läksime Rae järve matkarajale. Me oleme seal oma perega varem käinud, mingi neli aastat tagasi sügisel vist :), aga ega sellest pole midagi, sest looduses on alati mõnus. Ei loe see, kas rada on juba käidud või mitte. Pakkisime oma Sebastiani sisse (ilmastik on jätkuvalt talvine), kutsusime onu Aivari ka ja läksimegi: mina, Arvo, Sebastian ja Aivar. Robin ja Triin...nad jäid koju. Nagu ikka. 

Ilm oli suurepärane. Ei mingit tuult, päike paistis ja lund ei olnud pooltki nii palju, kui meie oma kodu juures. Matk oli võibolla isegi liiga kerge, sest mis see 4 kilomeetrit kõndida pole - meie käes ikka pigem liiga kerge. Maastik oli suhteliselt tasane, paar tõusu oli. Ühtegi murdunud puud tee peal polnud ja inimtühi oli kogu rada ka. Mis on päris veider, sest viimasel ajal, kui me oleme mõnel matkarajal käinud, on rahvast ikkagi päris palju. Võibolla oli asi selles ka, et Rae järve matkarada asub kuidagi väga asustamata paigas metsade sees. 

Keegi on viitsinud sinna pärapõrgusse nikerdada palkidest välikäimla
Suured sõbrad... kohe väga suured
Vaade järvele :)

Ega seal rajal suurt midagi vaadata ei olnud. Palju oli tuulemurdu ja metsakuiva. Tahvlid väitsid selles metsas olevat küll metssigu, karusid, põtrasid ja kakke, aga tegelikult ei näinud me isegi põhjatihast :) Mets oli kuidagi trööstitu. Eks aastaaeg teeb ka seda, aga kuidagi väga palju oli murdunud puid, oksi, risu. 


Hea osa oli see, et rada oli ikkagi sees ja käia oli kerge. Tehtud on ka tugevad ja ausad sillad ning väga järskudel kallastel on piirded ka ees. Kui me seal viimati käisime, siis see nii turvaline ei olnud. Kokku kõndisime täpselt 4km, sest läksime peale vaatetorni veel edasi natuke - ikka selleks, et rohkem kõndida saaks. Rada ise tegelikult lõppeski järvel asuva vaatetorniga. 

Peale raja läbimist sõitsime umbes kuus kilomeetrit eemal asuvasse RMK Laiksaare metsaonni, kus pidime lõunasöögi tegema. See oli küll üks igavesti vahva onn! Isegi pilpad olid olemas tule tegemiseks. Meeshinged grillisid endale vorste ja õllepunne, jõime sooja teed ja kohvi. 

Isegi pesu oleks saanud ära kuivatada :)

Väga mõnus päev oli! Värskes õhus ja toredate inimestega. Metsaonnis oli küll natukene jahe - ega väikene lõke ja pooletunnine lõuna ju seda onni veel soojaks ei küdenud. Ikkagi oli hea lõkke juures istuda ja teed juua :) Sellised väikesed käimised annavad uut jõudu edasi minna. Ma olen väga tänulik oma armsale Arvole, kes ikka viitsib, jaksab ja tahab. Ja tänulik Aivarile, et talle meeldib ka meiega koos. Ja tänulik Seebule - meie vahvale matkasellile, kes on valmis iga kell kuhu iganes minema :) 

Paljud jutud said räägitud ja mõned kaadrid kinni püütud - rohkemat polegi ju vaja :) Kuna oleme siin kambapeale viimased kaks kuud koguaeg haiged olnud, siis see väikene matk oligi väga vajalik. 

Loodetavasti ei pea järgmist korda liiga kaua ootama :)



reede, 24. veebruar 2017

Sooja leiba...mõtelge....

Mul oli ükskord üks suurem depressioonihoog, nii umbes 7 aastat tagasi. Ma otsisin teid, kuidas sellest välja tulla ja avastasin enda jaoks küpsetamise. Oo, ma küpsetasin kõike: pärmitaignast, lehttaignast, muretaignast, liivataignast, biskviiti jne. Ma tahtsin koguaeg midagi uut proovida, ma tahtsin kõiki asju ise teha, algusest lõpuni. Otsisin tervislikku ja kasulikku. Tegin ise jogurtit ja võid. Üsna loomulikku rada pidi jõudsin ma teadmiseni, et tahan teha leiba. Ise. Algusest lõpuni. Olin kannatamatu ja lugesin liiga vähe - minu esimene leib oli soolane ja kivikõva. Ma ei hakka täna rääkima, mis ma kõik valesti tegin, sest ma olin tookord väga löödud, et ma ebaõnnestusin, sest ma ju ei ebaõnnestunud ühegi magusa küpsetisega - miks läks siis leivaga nii... Aga ega ma ei jätnud jonni ka. Lugesin veel rohkem ja küsisin foorumites nõu ja proovisin uuesti. Ja ma õnnestusin. Küpsetasin aastaid leiba, umbes iga nelja-viie päeva tagant. Poeleibadest polnud meil mitu aastat õrna aimugi. 

Siis tuli uus depressioonihoog ja ma ei küpsetanud enam midagi. Ainult väga harva, pigem vajadusel. Leiba ka ei teinud. Oma perele vahest ikka kooki tegin ja no sünnipäevadeks ja muidu tähtpäevadeks midagi ikka olen teinud. Mõnikord niisama Seebu rõõmuks tegin kaneelirulle ka. Leivategu ei kõnetanud üldse. Ei isutanud ka. 

Ja nüüd küsis Liis mu käest (jajah...mõelge nüüd, kes on Liis :) ) ühes kirjas, et kas ma olen leiba küpsetanud ja ma vastasin, et olen. Millal ja kuidas õppisin ja no ikka pikalt vastasin - nii, kuidas mulle omane on :) Ja mul tuli tunne, et ma pean leiba tegema. Lihtsalt tuli tunne. Ja mis võiks parem põhjus olla rukkileiva tegemiseks, kui Eesti Vabariigi sünnipäev. Mu meespere oli minu tunde üle väga meeldivalt üllatunud ja toetasid mu leivategemisesoovi 101%, sest eks neil tuli meelde, kui mõnus on see leiva lõhn ja kui hästi maitseb värske, just ahjust tulnud, soe ja pehme leib. Mulle endalegi tundus, et vahelduseks Fitlapile oleks see ikka väga tore suutäis :)

Mul enam juuretist ei olnud, pidin kõik algusest peale tegema. Panin rukkileivaviilud keefiriga "likku" ja käisin kolm päeva soojamüüri ääres imetlemas, kuidas kõik ikkagi korralikult kääris :) Seebu kahtles siiralt minu leivategemise oskuses ja oli väga kahtlustav, kuidas saab mullitavast asjast rõõmu tunda ja midagi maitsvat teha...et küllap ma enam ei mäleta, mis ma tegema pean. Ma ei lasknud ennast tema kõhklustel häirida, sest eks ma tundusin ise endale ka üsna kahtlane seda käärivat karbisisu vaadates.  

Eile õhtul panin oma värske ja nõrga juuretisepoisi vee ja rukkijahuga sooja müüri äärde teki sisse"kärssama". Sebastian katsus ka sooja juuretist ja tundis rukkijahu pehmust oma käe all. See on väga tähelepanuväärne, sest ta tegelikult pole kunagi nõus mingeid jamasid katsuma, eriti, mis määrivad käsi. Igatahes läksin magama kindla teadmisega, kuidas ma hommikul panen kaks leiba kerkima: ühe lihaleiva ja ühe tavalise rukkileiva.

Ma olin ise ka täna hommikul nagu väikene tüdruk oma kärssava leivajuuretisega :) Ausõna. Ma ei mäleta, et ma juba ammu oleksin mingisugust sööki tehes olnud nii elevil. Vot mis loeb, kui ei ole ammu teinud ja ammu näinud. Hommikul vara, kui kõik alles magasid, mina köögis pottide ja pannidega kolistasin. No et kõik ikka teaksid, et leivategu on käsil :) Ja kerkima nad said - ilusad ja lõhnavad rukkileivad. 


Hästi kerkisid! Eriti, kui arvestada, et mul oli nii värske juuretisepoiss. Lihaleib läks küll pealt selliseks, et ma kartsin, et see küpsedes katki läheb, aga ei läinud. Leib oli ahjus 1,5 tundi ja järelvalmis veel leivavormis 1 tund ning siis ma nägin ainult seda, kuidas kõik kadus :))))) 


Ma ei mäleta, et meil kunagi oleks leib nii kiiresti otsa saanud :) Või no peaaegu otsa. Küllap see on otseselt seotud sellega, et pole ammu saanud või pole kunagi saanud (Triin). 

Ma ei tea, kas ma hakkan nüüd leiba tegema (juuretise küll jätsin) regulaarselt. Jälle. Ma ei tea, kas mul tuleb see tunne... Ma ei tee midagi, kui mul ei ole tunnet. Ma olen väga tänulik oma meeshingedele, kes minu tundega leivad väga soojalt vastu võtsid ja ära sõid - nii ei tundu tegemine mõttetu. Ja mul on hea meel, et vaatamata sellele, et ma pole leiba ammu teinud, tuli kõik väga hästi välja :) Nagu jalgrattasõit...ei unune...

Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi 99 sünnipäeva puhul! 

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Quillingu õpituba

Käisin jälle Teeme TeistMoodi käsitöösalongis :) Mina ei saa sinna midagi parata, et nemad seal korraldavad nii palju selliseid õpitubasid, mida mina ka õppida tahan. Jaanika juba rääkis seal midagi uutest tulevatest õppimistest ja mina juba tean, et vähemasti ühte ma lähen kindlasti :)  Küll mul on hea meel, et ma sellele lingile sattusin ja mul on nüüd üks koht, kus ma oskan ja saan ISE käia just nii, kuidas mulle sobib ja teha just neid asju, mida mulle nii väga meeldib teha. 

Seekord me õppisime quillingut. Ma olen seda varem piilunud, aga ei ole see paberitöö mind selliselt kõnetanud, et oleksin ise pusima hakanud. Seekord aga toodi tehnika õppimine praktiliselt koju kätte ja ma mõtlesin, et see oleks ju üks üsna äge ja ilus viis kaarte teha. Ma võtsin seekord Ruthi ka kaasa - ta enda soovil muidugi :) Nii me siis läksimegi koos uut asja õppima.

Alustuseks rääkis juhendaja kõikidest temale teadaolevatest töövahenditest - nii mõttetutest kui mõttestatud vahenditest. Võibolla ta rääkis nendest mõttetutest liiga palju, aga võibolla see siiski oli vajalik, et kui minust saab tõeline quillingufänn, siis ma tean, mida ma kindlasti endale ostma ei peaks. Veel rääkis ta erinevatest paberitest, mis quillinguks sobivad ja paberi paksus peaks olema 120-160g/m2 ja kaardi toorik 300g/m2. Põhiline ongi paberi valikul see, et liiga õhuke paber hakkab lokkima. Siis ta rääkis paberihundist, põhiliselt manuaalsest, mida on võimalik sellisest prahikataloogist nagu Select osta (ma hetkel ei leidnud küll ühtegi pakkumist, aga eriti ei süvenenud ka). Liimidest rääkis ka ja liimituubidest - millele tähelepanu pöörata, kui ostma lähed. 

Ta rääkis palju. Lõpuks hakkasime ikka proovima ka, kuidas seda paberit siis selle töövahendiga rulli keeratakse. Ega see kuigi keeruline ei ole. Rullis paberist saad siis vormida Sulle vajalikke kujundeid (kolmnurkasid, ovaale, lehti - kuhu iganes Su fantaasia Sind viib). Esimese asjana proovisimegi teha lihtsalt ringi, sealt edasi juba lilleõie kroonlehte ja veel edasi lille lehte. Õppisime, kuidas saab see värviline osa sinna rullis paberi ümber ja õppisime, kuidas neid saadud kujundeid üksteise külge kinni liimida. 


Ta õpetas, kuidas neid detaile üksteise külge niimoodi liimida (mis järjekorras), et see lill jääks lõpptulemusena ilus ümmargune. Väikese lisapaberi panemist õpetas ka - juhuks, kui lille kroonlehed kohe üldse kokku jääda ei taha. 

Kõige raskem oli teha kaari või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Neid ikka ise koha peal välja ei mõtle ja kokku ei pane. Enda jaoks panen kirja, et alla 16 pooliku riba me kaart üldse tegema ei hakkagi (õpetaja sõnad). Kaarte tegemisel õppisime kahte erinevat varianti - kerge polnud kumbki. Ma hetkel ei tea, kas mul meeles on, aga ma pärast proovin teha, et kinnistuks. 

Nende vidinate tegemine ei olegi nii rakse, kui lõpuks selle kaardi kokku panemine :) Sest mul puudub kompositsioonitaju ehk siis ma ei tea täpselt, kuidas on ilus... Ilus minu silmade jaoks. Aga minu esimene quillingutehnikas kaart tuli selline:


Päris ilus eks? Tegelikult ei ole. On lopergune ja kõver ja ebaühtlane. Värvid tuli valida suhteliselt kiirustades ja iga detaili tegemisse ei saanud väga hoolega süveneda, sest koguaeg oli kiire :) 

Mõningaid töövõtteid me nüüd Ruthiga oskame ja töövahendid ostsime ka endale - eks paistab, kas kumbki meist midagi quillingu mailmas korda ka saadab. Kui Teeme TeistMoodi salong peaks tegema pitsilise quillingu õpitoa, olen minemas. Tule kaasa, kui huvi ja tahtmist on - see tehnika sobib igale ühele, kes ei karda just käsi määrida (päris palju PVA liimi). 

Paber võib ka mõnikord sõrme all väga mõnus olla. Vahelduseks lõngale oli väga vahva hoopis paberimaailmas avastada. 

Aitäh Jaanikale õpitoa korraldamise eest ja aitäh Marile juhendamast! 


pühapäev, 19. veebruar 2017

Raplamaa Saalikarikas 2017

Raplamaa Jakpallikool korraldab juba mitmendat aastat järjest iga jaanuar-veebruar jagpalliturniiri Saalikarikas. Ka 2006 aasta poistel toimusid täna Saalikarika raames tulised mängud. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga ja Sebastian oli meeskonnas, kus mängisid Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Robert-Heinrich Oolma, Janar Loorents, Morris Tobi, Hugo Miljand, Andres Post ja Janre Jõgi. Treener ja juhendaja Taavi Aus. Mänguaeg 13 minutit. 

Esimene mäng oli poistel FC Flora Valgetega. Kuna mind ei olnud kohal, siis ma ei oska muud midagi öelda, ku iet: "APPI!!!". Raplamaa poisid said 6:2. Sebastian ütles, et see mäng läks untsu selle pärast, et see oli päeva esimene mäng ja meie poisid ei saanud veel hoogu sisse. Tegelikkus on aga kindlasti ka see, et Flora poisid on oma arengus meist ette trüginud... 

Teine mäng oli Rakvere JK Tarvas II-ga, kus meie poisid said võidu 1:0. See võit ei tulnud kergelt, mängu ainsa värava lõi Morris. 

Kolmas mäng oli Keila JK-ga ja seis jäi viigiline 2:2. Meie väravad kõmmutasid Kapsi ja Post (pean uskuma Sebastianit :) ).

Alagrupi viimane mäng oli Paide Linnameeskonnaga, kus seis jäi meie kasuks 13:0. Sellised on väga kurvad mängud, isegi, kui meie juhime. Mul emana on lihtsalt vastasmeeskonna poistest nii kahju, et tahaks neid kuidagi kohe lohutada, sest nad on ju ka lihtsalt väikesed poisid, kes tahaksid lõbusat jalgpalli mängida, aga no mis Sa mängid, kui vastane lööb igal mänguminutil Sulle värava... Meie poisid muidugi väga tublid! 


Poisid said alagrupis II koha ja läksid poolfinaalis kokku FC Flora Valge II-ga, kus viimased kuus sekundit ennem mängu lõppu lõid florakad meile värava ja meie poiste finaalikoht oli läinud.... Edasi tuli mängida III-IV koha peale, kus meie vastasteks olid Saaremaa JK Aameraasi poisid ja mäng lõppes 5:2 meie poiste võiduga.


Nii saidki poisid pronksised medalid kaela. Turniiri parimaks mängijaks valiti seekord meie Aleks. 

Raskelt tulevad need medalid... Üle kivide ja kändude. Aga praegu veel tulevad, see hoiab motsivatsiooni üleval. Sebastianil oli väga hea meel, et ta hommikuse palaviku maha surus ja ikkagi võistlema läks. Nii et - kui teie lapsed haigeks jäävad, võite meid peajagu lühemaks teha... Kahjuks. 

Aitäh treenerile tehtud töö eest ja poistele palju õnne!