Poolvääriskivide õpituba

Ma tegin oma elu esimese kolmekordse ehtelaeka, sest mul oli seda just nimelt ühe konkreetse asja jaoks vaja. Ja siis, kui karp oli valmis, sain aru, et mul on ehteid vaja. Mitte selliseid, mida saab poest osta, vaid midagi isiklikumat, mõttega ja ise tehtud. Käsitöösalongis TeemeTeistMoodi, kus ma ka oma uhke karbi meisterdasin, oli parajasti tulemas üks poolvääriskividest ehete õpituba. Juhendajaks Jaanika Aasrand, kes vist (minu meelest) on selle salongiga ise seotud (omanik?). Ma ei tea, mis värk selle salongiga on, aga ma nüüd käisin seal teist korda ja mulle nii väga meeldib sealne õhkkond. Võibolla see on seotud sellega, et koos on inimesed, kes teevad sarnaseid asju ja siis Sa ei ole oma tegemistest justkui nagu üksi. Jajah, Arvo kiidab ja poisid kiidavad ja Anne kiidab, aga see on ikkagi midagi muud, kui Sa parasjagu midagi lood ja Su paremal käel on inimene, kes loob sarnast asja. Nagu jagaks midagi. Omavahel. 

Igatahes registreerisin ennast sinna õpituppa ja umbes kolm päeva hiljem sain aru, et tegin vea. Ma ju ei tea poolvääriskividest mitte midagi. Mul on endal mäekristall, roosa kvarts ja mingi must kivi, aga ma ei ole kunagi nendesse kuidagimoodi süvenenud. Tean vaid seda, et roosa kvarts on seotud armastusega ja mäekristall tervendav ja kaitsev. Mustast kivist on nii palju meeles, et see pidi kaitsma mind minu enda eest. Olgu nende minu kividega, kuidas on, aga tegelikult ei tea ma nendest asjadest suurt midagi ja kuidas ma lähen tegema asja, millest ma ei tea mitte midagi. Siis see asi ju kaotab igasuguse sügavama mõtte...

Hakkasin siis uurima. Mul oli ühe kindla asja jaoks neid ehteid vaja (peale selle muidugi, et mul oli tühi ehtelaegas) ja ma teadsin täpselt, mida ma tahan. Ma tahtsin vastupidavust, optimismi, kannatlikkust, sallivust. Tahtsin jõudu ja sihikindlust plaanide ja ideede teostamiseks. Tahtsin rahustavat ja maandavat. Tahtsin, et hoiaks eemal negatiivsed energiad. Mul ei olnud liiga palju valikuid, sest Jaanikale meilides sain teada, milliseid kive koha peal olemas on ja nende olemasolevate kivide uurimisel sain aru, et see on karneool, mida ma vajan, sest sellel olid kõik need asjad olemas, mida ma vajasin. 

Karneool sobib inimesele, kes tahab oma hinge sisemisi väärtusi ka teistega jagada. Ta on soojendav ja rahustav, suurendab eneseusaldust ja annab julguse oma sisemist häält usaldada. Küllusekivina toetab karneool edu saavutamist nii ärialal kui muudes valdkondades. 

TeemeTeistMoodi käsitöösalongis oli Jaanika sõbrapäeva õhtul juba hakkamas ja siis olid need neli naist, kes valisid kive, sobitasid kokku, plaanisid. Mina võtsin oma karneoolid ja leidsin liblikad ja otsustasin kohe, et valin meisterdamiseks kõige raskema tee - konksukestega ühendatud kivid. Kuna mul ei läinud aega kivide valimise peale, sain esimesena valida töövahendid ja siinkohal on mul küll jube hea meel, et ma sain 2in1 tangid-lõikuri, mis tegid konksude keeramise kindlasti lihtsamaks.

Aga no need konksud... Esimesed kümme tulid küll sellised, et mul oli käega löömise tunne hetkeks peal. Õnneks istus Jaanika mu kõrval (ma olin ainus, kes valis konksutamise tee, ülejäänud ajasid lihtsalt kivikesi kummi otsa - minu jaoks tundus see liiga lihtne ) ja vaatas iga konksu oma kriitilise pilguga üle. Aga. Kes harjutab, see saab meistriks. Järjest enam kivikesi jäid Jaanika poolt korrigeerimata, sest käsi harjus vajaliku liigutusega ja kasvas ka arusaamine, milline see konks täpselt välja peab nägema. 

Pöidlad on täna ka veel haiged, eriti vasaku käe pöial. Üldiselt võin öelda, et sain hakkama, kuna tegu on ikkagi minu elu esimeste ehetega ja kui väga hoolega ei vaata, siis ei näe, et konksud pole ideaalsed :) Minu jaoks muidugi on, sest ma andsin endast maksimumi :) Nagu ikka :) Ja liblikad ei ole juhuslikud - seda peaks juba igaüks teadma...

Valmisehted on kerged ja lihtsad, nagu minule omased. Kerged selles mõttes, et kaaluvad vähe. Tegemise kerguse üle saavad otsustada ainult need, kes on kunagi tangidega konkse keeranud ja siis neid konksutatud kivikesi üksteisega ühendanud. Ja mina veel mõtlesin, kui registreerisin end õpituppa, et mida seal küll kolm tundi tehakse :) 

Mis ma õppisin? Ma õppisin päris palju poolvääriskivide kohta ja nende mõjude kohta. Minu meelest ei saa teha asja kuidagi poolikult. Näiteks ei saa mina panna kokku erinevaid kive ainult selle pärast, et nad värvi poolest sobivad. Ja sellest tulenevalt ei saanud ma ka teha erinevatest kividest ehteid, sest mul ei jagunud aega uurimaks, kuidas mingi kivi teisega kokku sobib. Minul oli visioon ja plaan. Algusest peale. Ja see oli rohkem, kui lihtsalt ilus ehe. Ma õppisin konkse ja rippuvaid kõrvarõngaid tegema. Ma tean nüüd, kuidas kive omavahel kinnitatakse. Ma õppisin metalli lõikama ja väänama. 

Juhendaja Jaanika oli väga tore! Abivalmis ja suhtleja. Mulle hullult meeldis, et ta aitas mul neid konkse esialgu paremaks saada ja et ta koguaeg vaatas, kas mu randmeliigutus on õige. Oli kohe selline tunne, et ta on hingega asja kallal. Nagu ma isegi. 

Nüüd on kõik nii nagu olema peab. Ehtelaegas on ja ehted ka. Ma olen ikkagi tubli :)