Natukene kunsti Sebastianiga

Kuidas see Luhtu (Arvo õepoeg) ütlebki? Tänased kohustused lükka ülehomse varna - saad kaks vaba päeva lisaks :) Meil Sebastianiga on selle kunstivärgiga samamoodi. Terve trimestri me muudkui arutame, et me peaksime kunsti tegema. Hakkame kohe trimestri alguses rääkima, varakult, sest kuklas ju koguaeg koputab, et peab tegema, aga siis leidub umbes sada ja üks vabandust, miks me täna miskit teha ei saanud ja no vaadakem tõele näkku - homme on ka päev ju. Aga täna ongi homme :) ja kui kätte jõuab eelviimane õppetöö nädal ennem puhkust, siis on Ennikesel ja Sebastianil vesi ahjus. Sest pole enam neid ülehomseid, kuhu lükata asju, mida eriti keegi teha ei taha. 

Ehk siis ei jää muud üle, kui tuleb viimnegi tahtekübeke kokku riisuda ja tööle asuda. Ja nüüd on see hetk, kus ma pean mainima, et tegelikult, päris ausalt, kui me asja käsile võtame, siis see kõik ei tundugi enam nii kohutav. Jajah, ta iniseb ja räägib sellest, kuidas see on mõttetu ja milleks seda kõike vaja on ja naerab, sest saab ise ka aru, et ega ta nüüd üleliia ikka ei pinguta küll, aga! Kui ükskord kõik tööd valmis on ja ta neid vaatab, siis peab isegi tema tõdema, et tegelikult oli ju vahva ja tegelikult kukkusid välja täitsa ilusad kunstitööd :)

Mida me siis viimased kaks nädalat teinud oleme?

Tegime vitraaži. Sai puhuda ja värvida. Vaja läks musta tušši, joogikõrt, kalkapaberit ja viltpliiatseid. Oli vaja tilgutada paberile tuššilaik ja siis see kõrrega võimalikult harali laiali puhuda. No kust mina pidin teada, et see puhumine talle nii rakse on! Aga kahepeale puhutud saime ja viltpliiatsitega värvimine oli juba lihtsam osa. Mul olid õnneks paksu otsaga vildikad ja töö edenes kiiresti, sest ega ta üleliia vaimustuses mingisuguste asjade värvimisest ei ole. Raami tegin tööle mina, sest see oleks ikka juba liig, mis liig olnud ühele kunstipõlgurist lapsele. 

Tegelikkuses näeb see töö ikka nats parem välja:)

Pole olemas lihtsaid valikuid, sest ega kunstiga on ka ikkagi nii, et tuleb õppida uusi asju ja tehnikaid. Iseasi on muidugi, kas ta kunagi elus neid oskusi kasutab ka, sest olgem ausad - ta ei kasuta mitte kunagi vabatahtlikult ühtegi pliiatsit, värvi, tušši, vildikat. Ta ei tule isegi selle peale, et võiks näiteks joonistada. Või lõigata ja kleepida. Või maalida. Või niisama kritseldadagi. Mitte kunagi. Igatahes mõtlesin ma välja ühe sellise töö, mis teda natukene isegi huvituma pani. Ei, huvituma pole siiski õige sõna. Ta ütles, et polnudki kõige jubedam :)))))

Lasin tal A4 paberi sammasküünlaga üle hõõruda. Kohe väga korralikult, risti ja rästi, et ikka kogu paber oleks küünlarasvaga kaetud. Jälle liiga raske :), sest kujutage ette - see võttis aega ja aega mingisuguste mõttetuste jaoks tal lihtsalt pole :) aga ma ei teinud hinnaalandust ka, sest lõppeks peaks üks kunstitund kestma 45 minutit 2x nädalas ja Sebastian on ikka selles osas väga kergelt pääsenud. Kui küünlaga töö oli lõppenud, pidi ta musta tuššiga kogu paberi katma ja ega siin ei olnud ka midagi kerget. Tušš ei tahtnud küünlarasvaga haakuda ja paljusid kohti pidi ikka uuesti ja uuesti värvima ning see ajas teda marutõbiseks, aga ta sai hakkama. Töö läks kuivama. Kui kõik kuivanud oli (sai ikka kaks vaba päeva ka:) ), siis kraapis sulepea (sellega tuli kõige paremini välja) otsaga paberile ringe. Raami tegin tööle mina. Tuli täitsa vahva välja :) Talle endale meeldib ka!

Käisin poes, tõin uued guaššid, sest vanad olid mittekaustamisest ära kuivanud ja andsin talle A3 paberi, pintslid ja värvid ning ütlesin, et võid maalida, mida iganes tahad. Kes Sbastianit tunneb, teab, et ta otsustas hetkega paberi pooleks mõelda ning pool paberist roheliseks ja pool siniseks värvida - taevas ja maa :)))) Selliseid maale on mul mapi vahel hulgim, sest kui ta veel väiksema lapse moodi oli, siis ta midagi muud ei olnudki nõus maalima. Nüüd pidin kahjuks tema ekstaasi pidurdama ja talle meelde tuletama, et ta on nüüd juba natukene suurema lapse moodi ja peaks ikkagi suutma midagi sinna maali peale veel kujutada. Istus siis mehehakatis laua taga, näris pintsli otsa, naeratas ja võttis kollase värvi :) Välja kukkus täitsa tore "Lõvi looduses" maal :) Ma natukene õpetasin ka, kuidas pintsliga töötada, et jääks mulje, nagu lõvi oleks karvane. 

Tehtud! Kui te arvate, et see kõik oli üks lust ja lillepidu, siis arvake uuesti :) Sebastian on muutunud väga iseteadjaks ja üleüldse avaldab väga vapralt oma arvamust erinevate ebameeldivate asjade suhtes (toredate asjade suhtes muidugi ka) ja vaidlema on ka hakanud. Veel olen mina kangem:) 

Ma ei saa aga jätta mainimata seda, et kuigi ta vaidleb ja tahaks kõik asjad hästi kiiresti ära teha (ikka taheme ju ebameeldivatest asjadest ruttu lahti saada), siis valmis töö pakub talle ikkagi teatavat rahuldust. Kuna meil puudub muidugi võrdlusmoment (jumal tänatud!) teiste samaealistega, siis meil on kergem lõpptulemusega rahule jääda. No kuidas ma peaksin panema talle vähem kui viie, kui ta nii rõõmsa näoga oma kollast (emast) lõvi maalib?! Absoluutselt täiesti tubli poiss! 

Selleks õppeaastaks on kõik valmis. Milline kergendus! Ütlesin talle, et terve suve maalib iga nädal ühe taiese, siis on hea uue õppeaasta jooksul mapi vahelt võtta :)))) Ta arvas, et ma olen hulluks läinud, aga siis tal tuli meelde, et pole kuskile minnagi ju :) 

Emadepäev (pannkoogitort ja Paunküla matkarada)

Ärkad hommikul üles. Ja kohe ongi kõik teistmoodi :) Palju erilisem, palju päikeselisem, palju ilusam. Emadepäev. Päev nagu iga teine päev aastas eksole, aga ikkagi erilisem. Istud Sipas sauna ees terassil ja jood hommikukohvi. päike paitab nina ja põski :) Arvo on köögis ja küpsetab pannkooke, Sebastian valmistab kaevukaanel maasikatoormoosi ja vahustab vahukoort (käsimiksriga loomulikult). Kõige rammusama kohupiimaga, vahukoorega ja maasikatega pannkoogitort emale, kes on 1,5 aastat toitunud järjekindlalt toitumiskava järgi. Laps ütles, et aastas võib ju kolm patupäeva olla: jõulupaupäev, jaanipäev ja emadepäev. Loomulikult võib :) Sellise pannkoogitordi pärast võiks neid isegi rohkem olla :)))

Kuna asjaosaline ja tordivalmistaja ise pannkoogitorti ei söö, sest ta ei võta suus sissegi vahukoort, kohpiima ja maasikatoormoosi, peab ta sööma pannkooke õunamoosiga. Ja õunamoos ei tohi olla ka mingi suvaline moos - ikka Valgest Klaarist ema või vanaema tehtud moos :)

Seebu tõi ikka lilli ka :)

Pannkoogitordile vastukaaluks läksime matkama - Paunküla mägede matkarajale. Me ei suutnud kohapeal olles kokku leppida, kas kõnnime 6km või 12km ning otsustasime, et kõik läheb nii, kuidas minema peab. Kuna tegu oli mägede matkarajaga, siis me ei hakanud endale illusioone looma, sest üks asi on kilomeetrite kaupa kõndida maantee ääres, teine asi on kõndida vetruval maastikul tõusude ja langustega (muuseas, mulle isiklikult meeldivad langused vähem kui tõusud). Pidime rajal olles otsustama, mis pidi me selle ära teeme. Enesetunde järgi.

Tõusud olid võimsad! Mõnest pidigi päris joostes üles minema, et oleks kergem ja saaks üles. Sebastian oli täiega vaimustuses ja ootas koguaeg, et tuleks uus tõus. Tema poolest oleks võinud see rada ollagi ainult üks suur tõus :)

Kui olime kilomeetri matkanud ja umbes 5 tõusu seljatanud, arvasid mehepojad, et aeg on lõunatada :) Võibolla nad ei oleks selle peale veel tulnud, aga me jõudsime Suure Kaksjärve äärsele lõkkeplatsile ja seal oligi parajasti mõnus istet võtta ja keha kinnitada. Olime seekord toidu kaasavedamisega tagasihoidlikud, sest olime ainult kolmekesi. Mina sõin oma kava järgi lõhet sepikuga, Arvo sõi singi-juustu-tomatisaiasid ja Sebastianil olid igavad singisaiad. Kogu kaasavõetud toidust jäi alles üks igav singisai :) Kuna me ei teadnud, kui kaua me rajal peame olema, tundus hetkeks, et seda kõike on liiga vähe.

Loodus on juba nii ilus. Puud on hiirekõrvul ning metsaalused on sinililledest ja ülastest sinise-valgekirjud. Mina ei saanud ju muudmoodi, pidin ikka ringi roomama ja seda ilu jäädvustama. Ühe rästikuga kohtusime ka, roomas teine minu-Sebastiani ja Arvo vahelt läbi. Pikkust oli üksjagu, aga selline kõhnakene oli. See mets seal oli väga puhas, sellest andsid märku ka erinevad samblad ja samblikud. Vanad, suured ja tugevad kuuse-, männi- ja kasepuud olid rippuvaid habesamblaid täis. Silma torkas aga see, et metsas oli väga palju kuivanud puid, samas tuulemurdu vähem, kui nii mõneski metsas, kus me käinud oleme. Märjemates kohtades oli rada varustatud laudteega, mis mõnes kohas oli katki, aga mitte läbimatu. Muidu oli kogu rada väga hästi hooldatud, mingeid takistusi polnud ja jalad märjaks ei saanud.

Rada oli raske, isegi meile Sebastianiga, kuigi viimasel jagub seda energiat ikka rohkem kui raha eest. Kui meie kõndisime Arvoga kokku 9,44km, siis Sebastianil tuli raudselt 11km, sest ta muudkui jooksis edasi ja tagasi, tegi kõrvalpõikeid ja hüppeid, jäi maha ja jooksis järgi. No nagu ikka kui ta loodusesse viia :) Ja kõik, kuhu ronis Arvo, oli tal ka vaja järgi proovida. Ma pidin ikka paar korda hinge kinni hoidma, sest minu jänesehingele tundusid mõned kohad vahest ehk liiga ekstreemsed. Sel teelahkmel, kus sai otsustada, kas lühem või pikem ring, läksime pikemale ringile, sest aeg ja päev oli meie päralt, meil oli kolme peale tervelt üks singivõileib ja ilm oli suurepärane. Väsimusest polnud ka veel märki. Muuseas, pikemale ringile minemise ettepaneku tegi Arvo ja see on tähelepanuväärne. Võibolla oli see tingitud sellest, et talle väga meeldis see rada, see mets, see ilm, see seltskond :)

Nagu öeldud, kõndisime lõppkokkuvõttes 9,44km. Seda oli just parasjagu, ei vähe ega palju. Väsitav aga mõnus! Täielikust õnnest oli puudu ainult Robin, kes oli jällegi lahe taga :) Rästikuga kohtumine lisas vürtsi. Tegime päris palju väikeseid pause, lihtsalt istusime ja ajasime juttu. Palju pause oli ka minu pärast, sest ma pidin mööda maad roomama ja pilti tegema :) 

Koju jõudsime alles poole kaheksa ajal. Päev oli pikk ja emotsionaalne. Pannkoogitort oli just nii hea, nagu ma mäletasin (see oli tõesti ammu, kui meie peres pannkoogitorti tehti) ja matkarada oli just nii ekstreemne ja väsitav, nagu mulle meeldib. Emadepäev ikkagi :) Pean jällegi ütlema, et olen õnnelik naine :) Hoitud ja armastatud, varba otsani :) 

Aitäh Sebastianile ja Arvole selle mõnusa päeva eest! Ja Robinile Raffaellode eest :) Parem pisut, kui üldse mitte midagi :) 

Jalgpallitreeningud Raplamaa Jalgpallikoolis

Kõik, kes meid natukene tunnevad või aja algusest peale meie blogi loevad, teavad, et meie peres on palju jalgpalli. Ja seda juba viimased kuus aastat. Tegelikult vist isegi natukene rohkem. Sebastian on jalgpallitrennis käinud viis aastat. Kui ta oli oma esimeses trennis, siis mul oli ahastus, aga täna - mul on jalgpallist siiralt ja ainult hea meel. 

Sebastian ootab igat trenni olenemata ilmast. Või on peaaegu olenemata ilmast. Sellel talvel toimusid 2006 aasta poiste koondrennid eranditult kõik õues ja neid trenne ta nii väga ei oodanud, sest sõrmed külmetasid nii väga... Kuna tegu on ikkagi väravavahiga, siis on päris raske -10 kraadiga seista väravas ja vaadata, kuidas vastasmeeskonna värava all mäng käib. Mõnikord olid sõrmed nii külmunud, et oleks peaaegu võinud neid otsast murda. Aga mitte sellest ma ei tahtnud täna kirjutada. 

Ma tahtsin hoopis kirjutada jalgpalli mõjust Sebastiani suhtlemisele eakaaslastega. Meil on titest saadik olnud probleem, et talle ei meeldi eakaaslased. Kui täiskasvanuid veel suutis kuidagi ära taluda, siis endaealised käisid talle ikka väga närvidele. Ta ei tahtnud nendega rääkida, mängida, ühes ruumiski viibida. Aga mismoodi Sa käid neli korda nädalas jalgpallitrennis, kus on umbes 15 samasugust putukat nagu Sa ise oled, ja lihtsalt eirad neid. Niisama lihtsalt käidki! :) Ja teedki näo, et mul on teist kõigist savi, ma tahan lihtsalt palli mängida. Sa ei vasta ühelegi küsimusele, kui keegi Sind kõnetab, keerad selja ja kõnnid minema. Kui on puhkehetk või treeneri kuulamise hetk, siis seisad teistest eemal, ikka nii palju eemal, et keegi Su ligi ei saaks. Ja kui trenn läbi saab, jooksed sõnagi lausumata oma teed. 

Aga. Ma olen viimase poolaasta jooksul täheldanud, et olukord on muutunud natukene sotsiaalsemaks.  

Esiteks on hakanud Sebastian trennikaaslastega mingil määral suhtlema. See tähendab muidugi juhul, kui keegi teda esimesena kõnetab. Ta ei keera selga ja ei kõnni minema, vaid vastab küsimustele või siis naerab küsija välja (oleneb küsimuse vajalikkusest tema jaoks). Ta on tunduvalt rohkem hakanud jagama väravasuult käsklusi või juhtnööre. Trennis just. Võistlustel jääb see ikka natukene vajaka. Ta sõimab kaitsjaid (ausõna, ma ei kiitle sellega), kui leiab, et viimased pole oma tööd korralikult teinud... Selles osas peame talle ikka ja jälle meelde tuletama, et kommenteerida võib, aga ebaviisakas olla ei tohi. Vahel tal ei tule viisakas olemine kuigi hästi välja ja selle kallal teeme ikka järjepidevat tööd. 

Teiseks on Sebastian hakanud vastama treeneri teredele. Jajah, ta teab küll, et inimestele, keda Sa päeva jooksul kohtad esimest korda, neile ütled "tere", aga teadmine on üks asi ja tegemine teine. Ei tulnud tal see tere üle huulte, aga nüüd tuleb :) Minu jaoks kasvas ta kohe jupimaad suuremaks ja tublimaks :) 

Kolmandaks ei häiri teda üldse treenerite vahetus. Kuna ta tunneb nüüdseks juba kõiki Raplamaa JK treenereid, siis tal on ükspuha, kes trenni annab. Peaseegi, et saab trenni teha. See on väga oluline, sest näiteks viimase nelja kuu jooksul on trenni läbi viinud neli erinevat treenerit ja seda ette hoitamata. Varemalt oleks ta sellest väga häiritud olnud, aga nüüd ta mobiliseerib end vastavalt trenni läbi viiva treeneri ootustele ja annab endast ikkagi maksimumi. Kõige rohkem meeldib talle, kui trenniteemaks on rünnakute lõpetamine ja siin pole mingisugust vahet, kes talle trenni annab.

Neljandaks saab ta hakkama olukorraga, kui ma käin ära sel ajal, kui ta trenni teeb. Ta küll toonitab seda, et ma pean õigel ajal tagasi olema, aga teda ei häiri, kui mind pole väljaku ääres. See on selge märk sellest, et "nabanöör" on pikemaks veninud :))))) 

 

Igatahes läheb jalgpalliga väga hästi. Nii isiklikus plaanis kui meeskonnana. Käidud on turniiridel, kus on medalid kaela saadud ja Eesti Noorte Meistrivõistluste raames on kaks mängu peetud, mõlemad võidetud. Mulle eriti meeldib see, et kõik trennikaaslased võtavad Sebastianit just sellisena nagu ta on ja mitte kunagi pole keegi teda naernud või talle halvasti midagi öelnud. Isegi siis mitte, kui Sebastian on ise kellelgi halvasti öelnud (mõnele kaitsjale).... 

Treenerid ei ole ka midagi kurtnud - järelikult kõik toimib. Ma siin pean salamahti plaani kolida ta piirkonnatrennid Märjamaale, aga eks paistab, mis sellest saab. Ta on nüüd juba natukene suurema lapse moodi ja tegelikult ta ju treenib Raplas ka koos 2005 aasta poistega (ta väiksena kartis nende lööke, selleks kolisime ka trennid Raplasse) ja kõik on korras. Ma muidugi ei tea, kas tasub seda turvalist maailma lõhkuda, kus on toimunud nii positiivsed muutused...

Jalgpall on äge :) Igas mõttes :)

Näpud mullaseks

Ma ei tea, miks, aga mul ei tulnud sel aastal mingisugust aiamaatunnet peale. Üle mitme aasta ma isegi ei külvanud midagi ja ei kasvatanud midagi ette. Mõnikord mõtlesin sellele, aga siis ajasin kõik Lasse kaela, kes armastab mullas sonkida ning veensin ennast, et ta rikub mu tubase potipõllumajanduse naguniigi ära. Käisin mõned korrad ka aiamaalt läbi, aga kõik oli nii...vana ja räsitud ja hall ja kole, et keerasin otsa ringi ja kõndisin minema seesmise tundega, et ju jääb. Minu poolest oleks jäänudki, aga Sebastian tuletas iga natukese aja tagant meelde, et peab külvama hakkama ja peab aiamaa korda tegema ja peab maasikad ära puhastama. Et mismõttes ei tee?! Arvo hakkas ka rääkima, et peab ikka seda tegema ja teist. Mul polnud ikka mingit tunnet, aga sain aru, et midagi peab ikkagi tegema. Käisin veel korra tuuri aiamaal ära ja ütlesin, et peab siis Horteses käima, sest vaja on seda ja seda ja seda. Vaba päeva on ka vaja. On meil seda ette näha?

Oli. Ärkasime üles ja sõitsime Hortesesse (Tallinnas). Ostsime tomatitaimed (Maiken, ERK ja meetomat - see viimane maksis üks taim 10 eurot! ) ja kaks kurgitaime (absoluutselt piisav meie perele). Haarasin nõppu ühe poti maitsetaimede mikxiga. Võtsime ka kahte erinevat sorti maasikataimi, sest otsustasime jooksujalu, et vahetame ühes kastis vanad taimed välja ja teises maasikakastis jätame vanade tütartaimed. No ja siis veel mulda ning sibulat ja porganidseemneid kolme sorti ning võiski koju tagasi sõita ja tööle asuda. 

Aiamaale minnes oli mul ikka selline....mittemidagiütlev tunne. Trööstitu. Seda trööstitut mu ümber on hetkel rohkem, kui ma tahaks ja mul oli selline tunne, et milleks mulle see kõik? Aga siis lõin hargi mulda ja kaevasin porgandipeenra, mis on meie suurim peenar, sest Sebastian armastab üle kõige pisikesi mahlaseid porgandeid (jah, ta sööb peaaegu kõik ennem ära, kui need suureks kasvavad), läbi. Külvasime Seebuga kolme erinevat värvi porgandid mulda ja kirjutasime sordinimed juurde. Tehtud! Ja oi, kui hea tunne see oli :) Edasi läksime viimase peenra juurde, kus on küüslauk ja sibul - tegime selle ka korda ja panime sibulad mulda. Esimest korda elus, muide :) Juba oli 10 korda parem tunne :)

Arvo ja Sebastian meisterdasid uued ja värsked maasikakastid, sest vanad olid juba nii näotud ja koledad, et selliste kastide juures ei saagi tekkida mingisugust aiamaatunnet. 

No mis tundest siin rääkida saabki....

Kastid tulid ausad ja andsid kõigele kohe uue hingamise. Kaevasime Arvoga maasikapeenrad läbi, üsna sügavalt kohe, et saada kätte nii palju umbrohtu juurega, kui vähegi võimalik. Istutasime uued maasikad maha, värvisime kastid sealt, kust veel värvimata oli, ära, ja asi võttis kohe uue ilme. Ja minu tunne kasvas sajakordseks :) Kuidas ma üldse sain mõelda, et ei midagi?! 

Kasvuhoonesse me veel ei jõudnud, sest sealt tuleb ka kõik vana muld välja tassida ja uus asemele panna. Tomateid õue viia on vist veel vara ka, sest lubab sel nädalal isegi öökülma. Lassel on meie taimedest täiesti kamakaks, ta käib ikka draakonipuupotis hullamas :) Õnneks. Riina lubas meile viis nende endi eelkasvatatud tomatitaime ka anda, siis on meie jagu olemas (10 taime), sest ega meie väikene kasvuhoonekene rohkemat ei võimaldagi. Ja pole vaja ka. Meie aiamaa värk on selline hooajaline projekt. Me talveks midagi ei varu, sest ...ma ei ole 16-ne aasta jooksul, mil ma siin majas olen elanud, veel kordagi käinud siinses keldris... sest ma kardan :( Keldreid.... Igatahes nii palju, kui meil suvel/sügisel vaja läheb, on olemas ja see on nii tore :) Üks trööstitu, kole ja hall sai värskeks ja heaks tehtud :) Koos :) Ja see on hullult äge! 

Küll mul on hea meel, et mul on need suured ja väikesed Luhtarud, kes mind tagant utsitavad! Mida ma ilma nendeta küll teeks?