VIII Raplamaa Jalkafest

Juba mitu päeva on Rapla täis noori jalgpallureid, kes omavahel mõõtu võtavad Raplamaa Jalkafesti raames. Täna oli käes 2006-ndal aastal sündinud ehk U12 poiste turniiripäev. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga, kellest üks ehk RJK kollane mängis A-turniiril ja teine ehk RJK sinine mängis B-turniiril. A-turniir on tugevam kui B-turniir - nii said kõik poisid vastavalt oma oskustele ja treenituse tasemele sobival turniiril oma eakaaslastega mõõtu võtta. A-turniiril mängis kolm meeskonda, B-turniir oli kahes alagrupis, kus kokku mängis kuus meeskonda. Minu tänane postitus puudutab ainult A-turniiri, sest selles meeskonnas oli Sebastian ka. RJK kollaste meeskonda kuulusid Sebastian, Robert-Heinrich Oolma, Andrus Kapsi, Janre Jõgi, Andreas Post, Markkus Maimets, Rendo Roots, Aleks Runnel, Janar Loorents, Gregor Käsper ja Hugo Miljand. A-turniiril oli peale meie meeskonna veel kaks meeskonda: Tartu JK Tammeka ja FC Snovsk. See tähendas siis seda, et mängiti omavahel kaks korda läbi. Mänguaeg 2x13 minutit ja juhendas treener Taavi Aus koos abitreener Kätlin Murrega (Andruse ema). 

Turniir algas RJK kollaste ja FC Snovski mänguga. Kui mängitud oli 7 minutit selgus, et meiega mängib hoopis B-turniiri FC Snovski ehk siis mäng katkestati ja platsile tuli uus ukrainlaste meeskond. Meie poistel oli pettunus suur, sest valeukrainaga oldi juhtimas 2:0. Õige meeskonnaga jäi seis 1:0 meie poiste kasuks. 

Teine mäng oli Tartu JK Tammekaga. Oli oodata tasavägist mängu ja nii see oli ka. Poistel oli palju võimalusi, aga realiseerisid vaid kaks ning seis jäigi 2:0. 

Kolmas mäng oli FC Snovskiga, kus meie poisid juhtisid viimaste minutiteni 2:1, kuid vastane suutis mängu lõpus neljast järjestikulisest nurgalöögi olukorrast ühe realiseerida ja seis jäi viigiline 2:2.

Alagrupi viimane mäng oli Tartu JK Tammekaga, mille RJK võitis 2:0.

Ja nüüd edasi on kõik nagu pudru ja kapsad. Kuna võitsime oma alagrupi, siis läksime kokku C-grupi, kes osales B-turniiril, esimesega ehk JK Tabasaluga. Mäng oli väga pingeline ja kuna meie poistel oli see kolmas järjestikune mäng, siis jalad olid piimhapet täis ja kippusid töntsiks muutuma. Vaatamata sellele võitsid poisid 3:0, aga lihtsat polnud selles mängus midagi. Tabasalul on lisaks veel väga lärmakas fännitsoon. 

Finaalis läksime jälle kokku FC Snovskiga ja üsna mängu alguses läksime 1:0 juhtima. Kahjuks suutis vastane ühe palli ka meie väravavahi selja taha sahistada ja mängu lõpuvile kõlades oli seis 1:1, mis tähendas penaltiseeriat. Kahjuks pidime ukrainalaste paremust tunnistama, kuna kaks lööjat lõid oma penaltid posti ja väravavaht ühtegi tõrjet ei teinud ning poisid said kaela hõbedased medalid. 

Küll see hõbeda saamine on ikka kurb....

Hõbe on ju tore, eksole? Muidugi on! Aga kogu turniirist on ikka väga kibe maitse suus. Halb on seda oma koduturniiri kohta kirjutada ja öelda, aga nii halvasti korraldatud turniiril ei olegi varem osalenud. Mis siis valesti oli?

Esiteks mängude vaheajad. Mängud olid nii tihedalt, et paljude mängude vahele jäigi ainult 15 minutit. Mängisid mängu ära, said 15 minutit hingeldada ja kohe oligi uus mäng. See on ikka nii ebasportlasesõbralik, kui vähegi olla saab. Mängid 26 minutit, hingeldad 15 minutit ja mängid jälle 26 minutit. Poisid olid omadega täiesti läbi. Õues oli kuum, puhkust ei saanud ja vastased olid rasked. Vahetusi oli vaid kaks - kõik pidid koguaeg andma endast 100%. 

Teiseks. Ukrainalased osalesid turniiril kahe meeskonnaga, üks mängis  A-turniiril ja teine B-turniiril. Ja nüüd on täiesti arusaamatu koht see, kuidas said osad mängijad mängida mõlemal turniiril? Poisid vahetasid treeneri käsul särke ja mängisid nii ühes kui teises meeskonnas. Ka finaalmängus kasutas ukrainalaste treener B-turniiril osalenud paremaid mängijaid ehk siis tõi värskemaid jalgu abiks. Minu meelest on see täiesti reeglitevastane ja paneb ülejäänud meeskonnad äärmiselt ebaõiglasse olukorda. Sellele turniirikorraldaja tähelepanu juhtides, ütles peamees, et ma tegeleks oma asjadega. See oli väga solvav..... kui aus olla.... ja jättis ikka üsna mõru meki suhu. 

Kolmandaks oli ajakava täiesti paigast ära tervelt poolteist tundi ja ühe mängu ajal oli tabelis kirjas selliselt, et Tartu JK Tammeka oleks pidanud nagu ühel ja samal ajal mängima nii RJK kollastega kui ka FC Snovskiga. Kuidas selline olukord sai tekkida? Ei saa aru.... Kuidas sellise ajakava saab üldse laiali saata? 

Neljandaks oli meile täiesti arusaamatu kogu selle turniiri ülesehitus. Kuigi olime alagrupi võitjad ja alistasime poolfinaalis JK Tabasalu, sai JK Tabasalu kuldse medali kaela ja meie poisid hõbedased. Kogu see erinevate turniiride kokkupanemine oli täiesti mõistetamatu ja põhjendamatu, mis ei olnud absoluutselt ka mitte parimaid meeskondi soosiv. Oleksime vabalt võinud ka oma alagrupis viimaseks jääda, medal oleks ikka kaelas olnud (nii oli Tartu JK Tammekaga, kes kaotas alagrupi ja sai ikkagi pronksised medalid). Siis oleksi võinud ju A-turniiril kõik kõigiga kaks korda läbi mängida, panna punktide alusel need kolm meeskonda paremusjärjekorda ja asi ants. Milleks siis need kohutavad pikad mängud kahe erineva turniiri vahel, kus kaotajad said paremaid medaleid, kui võitjad? Täiesti arusaamatu... 

Ukrainalased sõitsid oma kuldsete medalitega koju, aga nende südametunnistusele jäävad särgivahetused. Meie poistel on auga väljateenitud hõbemedalid kaelas ja küll see finaalikaotusvalu ka meelest läheb. Raplamaa JK-le soovin igatahes selget mõtlemist ja uue turniiri korraldamisel kasvõi toetuda teiste klubide turniiride plaanile - saab ehk parem, sest selle turniiri ülesehituse, korralduse ja isegi karikate jagamisega (kuhu see meie A-turniiri karikas läksi? Saaremaale?) küll rahul olla ei saa....

Aga hõbedased poisid - tubli tegu!