Hoole ja armastusega Arvole

Ma avastasin mingisugune 12 päeva ennem jõule, et ma tahan Arvole jõuludeks kampsuni kududa. Ja nagu ikka nende avastustega on, siis kui juba tunne tuleb, ega sellele vastu ei saa ning ma tellisin ära Drops Merino Extra Fine lõnga ja 10 päeva ennem jõule lõin silmad üles....

.....ma olin peaaegu nagu hullumeelne :) Ennem jõule on ju veel mustmiljon asja, mis mul on vaja ära teha (näiteks jõulukaardid ja piparkoogid), aga minu iga viimanegi kui vaba minut läks kudumise alla. Ärkasin hommikul viiest ja asusin kuduma ning õhtul ennem kahtteist tööd käest ära ei pannud. Sebastian oli ainuke, kes päris, et mis asja ma küll nii suure hooga koon, aga minu õpetusest ta aru ei saanud, ristis selle halli tundmatu looma ripsikuks ja küsis ikka nii muuseas, et kas ripsik hakkab valmis ka saama? Arvo tagantjärgi rääkis küll, et ta vaatas jah, et naine palavikuliselt muudkui koob, aga ta nagu väga ei süvenenud, sest neid asju, mis vajasid süvenemist, oli niigi palju ja tema naine koob koguaeg midagi.  Seda, et ma miskit talle võiksin teha, ei arvanud ta ammugi, sest kui nüüd niimoodi ausalt üles tunnistada, siis ega ma talle paari villaste sokkide midagi muud varemalt teinud ei olegi.... Mingisugune hirm on olnud... et ei meeldi ja ei kanna - mõttetu ju siis panustada. Ja mina ei tea, mis tunne see selline viimasel hetkel tuli, et mul seda kampsunit oli vaja teha, aga igatahes kandis mu suur töö vilja ja üks päev ennem jõule oli kampsun valmis. Selline pehme ja soe. Salaja mõõtsin Arvo sviitri peal, et kas ikka sobib ja on mõõdus - oli küll :) Jõhkralt hea meel oli, kui sain vardad ja lõngad kokku korjata ja kampsuni ära pakkida. Kohe selline tunne oli, et nüüd sain suure asjaga hakkama :)

Arvo oli saadud kingi üle väga positiivselt üllatunud ja peaaegu kampsunit enam seljast ära ei võtnudki. Talle tõesti meeldis ja kandis kohe hea meelega. Nii hea meelega, et oli vaja kampsun puhtaks pesta ja ma pahaaimamatult selle puhtaks pesingi. See ei ole ju esimene kampsun minu varraste alt, mis keemia selle pesemisega siis olema peaks. Käsitsi, lamedalt kuivatamine, lihtne! Ja siis võtsin selle märja kampsuni ning sain kohe aru, et kõik on metsas. Kampsun oli vähemasti numbri võrra suurem , kui mitte rohkem. Laotasin seda kuidas ma siis laotasin, aga hinges oli ikka selline raske tunne, et heaga see jama ei lõppe. Lootsin viimase kuivava lapini, et kui ära kuivab, siis tõmbab ilusasti tagasi, aga mida ei juhtunud, oli tagasitõmbumine - kampsun oli vähemasti ühe numbri võrra suurem ja eriline väljavenimine oli kaeluses. Sellistel hetkedel mõtled küll, et misjaoks ometigi?..... See ei ole mingi lihtne väikelapse miniatuurne kudum, et hops, teed kohe uue. Ma olin higistanud ja pabistanud selle kampsuni otsas üheksa päeva ning Arvol oli kampsun, mida ei saanud selga panna. Ja mida ma ise ei suutnud ta seljas näha ka...

.....ma tellisin uue lõnga - Drops Lima ja lõin uuesti silmad üles. Natukene olin vihane, natukene kurb, natukene segaduses. Kuidas saab üldse sellist lõnga toota, mis mingisugust pesu ei kannata? Mis kasu siis sellest on, kui see on pehme ja soe, aga kasutada ei saa. Niisama seisma pole ju ka mõtet tervet meestekampsunit ära kududa. No ja siis ma muudkui kudusin, aga töö ei edenenud enam nii hoogsasti, sest eks natukene stressi oli ikka hinge vahel ka. Aga. Kes töötab, see saab ka tulemusi. Kudusin kampsuni valmis ja jäin tulemusega veel rohkem rahule. Lõng oli natukene tumedam ja tõi mustri veel paremini esile. Samuti tegin seekord seljaosale samasuguse palmikute mustri, kui esitükilegi, mis tegi kampsuni igalt poolt vaadates ilusaks. 

Näitan ka võrdlust sellega, milliseks läks pesus "vana" kampsun võrreldes uuega. Selline asi tundub täiesti uskumatu ja ajab meele täiesti turri. Aga vähematsi tean, et ei osta enam kunagi Drops Merino lõnga...

Arvo kannab oma uut kampsunit koguaeg. Ilmad on külmad ja naise soe kampsun on nii mõnus. Kõik oleks ju kena, eksole, aga mida rohkem ta seda kannab, seda ligemale tuleb päev, kui ma pean selle kampsuni ära pesema :)))))) Ja kui ma selle kampsuni juures midagi kardan, siis on see pesemine.... Ma ei elaks seda üle, kui ka uus töö ja vaev välja venib..... Olen guugeldanud ja uurinud, mingeid negatiivseid kommentaare Drops Lima suhtes kohanud pole. Jane aga kurtis ka, et tal on osad minu tehtud asjad välja veninud ning uurimustöö käigus selgus, et kõik väljaveninud asjad olid kootud Drops Merino lõngaga. Oleks ma seda vaid varem teadnud...... 

Hiljemalt uue nädala reedel on oodata kampsuni pesupäeva.... Ma hakkan kohe homsest varbaid ja pöidlaid hoidma, et kampsun pesule vastu peaks. Kolmas kord ma seda suurt tööd küll ette võtta ei tahaks.... Igatahes olen väga väikese ajaga kudunud oma armsale mehele kaks kampsunit, mis polegi nii väike asi. Hullult äge on see, et talle tõesti väga meeldib! Nii on hea teha - on tegemisrõõm ja kandmisrõõm - mis võiks ühele käsitööle veel parem olla?

Eesti Vabariigi 100. sünnipäev

Täna hommikul oli kuidagi eriti uhke tunne ärgata. Olin esimene, kes voodist välja tuli (6.00), akna taga olevat termomeetrit vaatas (-21 kraadi), kaminasse tule tegi ja pärmitaigna hakkama pani. Istusin oma hommikukohviga oma arvutinurgas ja mõtlesin, et uhke värk on elada just praegusel ajal ja saada osa meie riigi sajandast sünnipäevast! Selleks ajaks, kui kogu pere voodist välja tuli, olid mul juba kaneelirullid valmis, kilu-munavõilievad valmis ja tuba soe. Meespere vaatas termomeetrit ja pakkis asju - tehtud plaanidesse muudatusi ei tulnud, kuigi termomeeter oli armutu. 

Pool kümme sõitsime Mukri loodusraja poole, et Vabariigi terviseks loodusesse liikuma minna. Läksime seekord koos Liisu ja Katariinaga meile üsna lähedale loodusrajale, sest ajaliselt poleks kuskile kaugemale minna saanud, kuna õhtuks oli vaja süüa teha. Igatahes sõitsime Kehtna valda ja asusime teele. Ilm oli karge, külma näitas -13 kraadi ja natukene oli tuuline. Kõndimistempo oli selline, et sai pilti ka teha. Me ei olnudki varem talvel rabas käinud ja täna oli lausa erakordselt ilus talveilm. Päike paistis, kõik oli sillerdav ja särav. Eile lisaks sadanud lumi oli värske ja lendlev. Õnneks on vist Mukri raba külastajaid palju, sest rada oli sees ja käia oli väga hea. 

Kõndisime vastehitatud torni juurde ja tegime seal väikese ampsupeatuse. Ma küpsetasin eile täisterarukkileiba ja tegin sellega mõned kiluleivad munaga kaasa. Kuna Sebastian kilu ega muna ei söö, siis tema jaoks ma tegin kaneelirulle. Sooja teed oli ka, sest talvel kulub soe tee ikka marjaks ära :) 

Meie matk oli 4,3km pikk, mis oli just parasjagu natukene, et põsed roosaks saada ja tunda, et natukene on ikka õues ka oldud ja liigutud. Vabariigi terviseks oli igatahes oma panus antud ja võis südame rahuga koju õhtusööki valmistama minna. 

Õhtusöögiks tegime ahjupardi, puuviljasalati, kartulit, kastet ja sidrunivett. Värske leib muidugi ka. Magustoiduks oli Britta tort. Mul oli eile mingi eriti soodus päev küpsetamiseks, sest nii leib kui Britta tulid väga hästi välja. Hommikused kaneelirullid muidugi ka :) Arvo part oli ka nagu alati väga hea :)

Peale sööki mängisime Eesti mälumängu. Ma tavaliselt seda mängu ei mängi, sest ma ei tea ajaloo küsimustele vastuseid, aga täna tegin erandi, sest mängisime tiimidena :) 

Eile oli Seitsmestes uudistes päevaküsimus, kas Sinu aravtes on 100 aastases Eestis hea elada ja ilma pikemalt mõtlemata ma ütlesin, et muidugi on! Meil võib olla siin raskusi ja ebavõrdsust ja kasuahnust ja idiootsust ja igasugu muid negatiivseid asju, kui üldpilt on ikkagi selline, et Eestis on hea elada! Muidugi saaks vinguda igasugu asjade kallal, kuid kui ma mõtlen mingisguse Süüria või Afganistaani peale või selle osa India peale, kus 1,5 miljonil inimesel ei ole isegi mitte elektrit, siis mul on, mille üle tänulik olla :) Tänulik puhta looduse, sooja kodu, värvilise ja tervisliku söögilaua, hea hariduse, sportimisvõimaluste eest! Tänulik selle eest, et hommikul ärgates on juba päev pikem!

Palju, palju õnne meie armsale Eestimaale ja olgem ikka uhked oma väikese riigi üle! Me oleme küll väikesed, aga me oleme visad ja ainult tänu sellele saame me täna pidada oma sajandamat sünnipäeva! Elagu Eesti!

Täna on see meie laul :) 

Jakole ja Lilile mõned kudumid

Ma olen siin vahepeal ikka käsitööd ka teinud. Mingil põhjusel olen juba jupimat aega kudumise lainel ja olen seda ära kasutanud tehes praktilisi töid nii suurtele kui väikesele. Täna tahan kirjutada väikeste inimeste asjadest, mille tegemine on olnud suur rõõm ja nauding. 

Ma olen laste puhul vestiusku. Minu meelest on nii hea soe vest pluusi peale panna ja tead, et lapsel on soe ja hea olla. Kampsun on mõnikord palju, aga vest on ikka asja eest. Kudusin Jakole ühe eriti toeka ja moodsa vesti. Mulle väga meeldis selle vesti koekiri. Üldse on see vest kuidagi eriti pehme ja soe. Lõngaks oli Drops Merino Extra Fine, mis on üks eriti pehme ja siidine lõng. Kahjuks on töökäigus selgunud, et enam mitte kunagi ma enam Merino lõngasid ei kasuta, sest need lõngad ei kannata pesu. Ei ole vahet, kas pesta käsitsi või masinaga villaprogrammiga, valmisese läheb vormist välja ja numbri jagu suuremaks. Nii et...tõenäoliselt pean Jakole sügiseks ikkagi uue vesti kuduma. 

Kuna ma tegin Jakole vesti, siis süda ütles, et Lilit ei saa ju ilma jätta :) Lilile kudusin õlgade pealt lahtikäiva vesti, mida on hea ja mugav lapsele selga panna. Lõngad olid Drops Baby Merino uni colour ja Titan Wool Winner. See merino on varem Jako vesti peal ära proovitud ja midagi ei juhtunud (võibolla on see seotud sellega, et ta on paaris teise lõngaga). Mingil põhjusel ma ei tahtnud roosat vesti teha... Oli kohe selline tunne, et tuleb helerohelise ja valgega ning kirjute nööpidega. Seda vesti on natukene raske kududa, sest kõik see, mis jääb kaelakaarest kõrgemale, on paras nikerdamine ja neid lõngaotsi, mida peita tuleb, on ka ikka üksjagu. Aga valmis ta sai, väike ei olnud ja kasutust leiab. 

Näpud muudkui sügelevad :) Üks töö saab valmis ja kohe tõmban uue käima. Tegelikult juba ennem seda tõmban käima, kui üks töö valmis saab, sest ma hakkan juba varakult ringi vaatama, mida teha võiks ja kui vaja, tellin lõngad ka ära. Nii sündiski, et oli tahtmine teha Lilile kampsun. Selline roosa ja neiulik :) Tellisin lõnga, milleks seekord oli Drops Babyalpaca Silk, mis on 70% alpaca villa ja 30% siidi. Hästi pehme ja väga hästi libisev lõng on. Olen seda kampsunit ka varem kudunud ja tookord tegin selle Alissale. 

Kudum ise on küllaltki keeruline ja ei saa niimoodi siuhlipsti valmis nagu väikesed vestid. Mulle väga meedlib selle kampsuni satsiline allääre - see lisab natukene nagu pidulikkust. Õpetuses on millegi pärast vaja varrukad teha edasi tagasi kududes, aga mina tegin küll ringselt, sest mida vähem õmblusi, seda parem ja ilusam. Kampsun tuli väga ilus!

Mulle meeldib Jane lastele asju teha, sest Janele alati kõik asjad väga meedlivad ka ja kudumid on kasutusel. Muidu oleks ju mõtetu töö ja vaev, kui need kappi seisma jääks... 

Ühe suure kampsuni kudusin ka jõuluks, aga see kudum on draamat täis ja sellest ma kirjutan üsna varsti. Siis, kui olen draama ära parandanud :))))  Ja hetkel see just käsil ongi. Aga kuna see on selline suurem projekt, siis läheb natukene aega.

Mina ikka nokitsen. Arvo ütleb, et ma olen nagu mingi väsimatu. Päev otsa sebin ringi ja õhtul, selle asemel, et end sirakile visata, mul muudkui sõrmed käivad. Aga nagu ma ka varemalt öelnud olen - käsitöö on minu teraapia. Mul on ALATI midagi teoksil, sest see on minu vaimsele tervisele hädavajalik! Nii et, egas midagi - näpud tööle!

Öösel metsas

Lõpuks ometi juhtusid kokku kõik sellised asjad, et me saime minna ööseks metsa. Sebastian ja Arvo on sellest nii kaua rääkinud ja ilma, elu ja olu kirunud, et hirmus kohe. Nüüd olid kõik vajalikud asjad olemas: ilus talveilm, Aivar kodus, Liivi peaaegu vaba, kõik terved ja hirmus tahe pealekauba. 

Jõudsime metsa umbes kahe ajal päeval. Ilm oli ilus - päike paistis, külma oli 6 kraadi, tuult polnud ja lund ei sadanud. Kohale jõudes hakkasid kõik tegema neid asju, mida on vaja teha päevavalguse ajal selleks, et siis pimeduse saabudes oleks mõnus passida. Meie Arvoga tegelesime varjendiga. Kuna meil on Angasilla mäe metsas raamid püsti ja seekord isegi kiled ka peal, siis oli vaja ainult lumi ära koristada. Seda siis nii seest kui väljast, sest väljas olev lumi oleks hakanud lõkkesoojuse käes sulama ja meile pähe tilkuma ja seesolev lumi oleks ära sulanud ja lõkkeümbruse mudamülkaks muutnud. Vanad kuuseoksad tuli ka välja visata. Robin ja Arvo töötasid palehigis, ma pildistasin :)))) Uusi kuuseoksi käisime neljakesi toomas: mina, Arvo, Robin ja Mart. Neid oli ikka üksjagu vaja, sest maa on ju külmunud ja külealune oli vaja soojaks saada. 

Aivar oli juba eelmisel või üle-eelmisel päeval ühe metsakuiva kuuse langetanud ja metsa jõudes hakkas seda kohe juppideks saagima. Mootorsaag tegi meile küll alguses väikese ehmatuse, sest ähvardas katki olla, aga Arvo dedektis vea välja ja ütles, et teoreetiliselt see peab ühe vedruga ka töötama. Ei läinudki sulle-mulle saagi vaja :) Vedas Aivaril ja Robinil. Kui jupid olid saetud, tassisid Robin ja Aivar need pakud üles varjendi juurde, kus Aivar hakkas neid halgudeks lööma ja mina, Sebastian ja Mart puid varjendisse sisse tassima. Meil ei ole vist kunagi nii palju puid olnud, kui seekord oli. Kolm suurt riita igas otsas - et ikka igast küljest saaks puid peale visata. 

Mina käisin mööda metsa ja metsaäärt ning panin üles hunniku rasvapalle, sest nii on meil ikka kombeks, kui talvisel ajal metsa satume. Külakostiks või nii. Sebastian ja Mart leidsid endale töötegemise vahepealseks ajaks ka väga hea tegevuse - nad nimelt lasid Angasilla mäe otsast alla :) Mul on alati nii hea meel, kui Mart on ka kambas, sest ta viitsib Sebastianiga mürada ja igasugu hullusi kaasa teha. Igatahes polnud poisse tükk aega näha. Ainult kuulda oli :) See on muidugi eriti huvitav, et neil see kelgutamisetuhin just kõige kibedamat tööaega peale tuli :))))) 

Arvo oli seekord kindla plaani võtnud, et ta teeb laplaste moodi lõhet. Selleks saagis Aivar talle kaks suurepärast lõheküpsetamise plaati ja Arvo naelutas roostevabade naeltega lõhefileed nende plaatide külge. Maitsestas lihtsalt soola, pipra ja sidruniga ning lasi neil siis lõkke paistel umbes kolm tundi valmida. Lõhe tuli täiesti suurepärane! Sabapool oli natuke krõbedam ja kuivem (selline, mis meeldib Aivarile) ja peapool oli pehme, mahlane, suussulav. Kusjuures rohkem ei pidanud selle kalaga midagi tegema, kui ühe korra peapoole allapoole keerama, sest altpoolt küpsetas tulisemalt. Lõhe oli nii hea, et traditsioonilised pekid ei läinudki rohkematele kaubaks, kui ainult Sebastianile, kes lõhet ei söö ja Mardile, kes pekki ikka armastab :)

Õhtul Arvo, Mart ja  Sebastian tegid mingi fotovärgi ka. Pildistasid pika säriajaga valguspulkasid. Paar head kaadrit tuli välja ka :) Sebastian ütles hiljem, et see oligi väga hea, sest lõkkesuitsust silmad täiega kipitasid ja siis need said seal väljas natukene puhata. Õnneks ei läinud öö jooksul külm krõbedamaks ja varjendist väljas käies ei olnud liiga krõbe. Eks minu emasüda natukene ikka muretses, et keegi külma ei saaks...

Absoluutselt kõige ägedam oli see, et Robin tuli ka meiega metsa. Ta ei olnud seda teinud juba kaks aastat kindlasti ja Sebastianil oli nii hea meel, et tema naljaninast vend kampa lõi. Hullult äge oli see, et seekord ei väsinud keegi liiga vara ära ja me jaksasime passida pea poole viieni üleval koos nendega, kes alati tiksuvad kaua. Isegi Sebastian läks alles pool viis oma magamiskottide sisse. Ma kartsin, et kui ma poen sinna oma pessa, siis mul hakkab hullult külm, aga tegelikult ei olnud midagi hullu. Mitte keegi meist ei kurtnud, et öösel oleks olnud jahe. Öö oli muidugi lühike ka, sest mina ärkasin juba veerand üheksa ja ülejäänud kamp kümne ajal. Arvol oli pandud iga 45 minuti järelt äratus ehk siis lõke oli ikka koguaeg kenasti suur (poole üheksast võtsin ise lõkkevalvuri koha üle). 

Liivi ja Mart kahjuks ööseks ei jäänud, aga meil on ikkagi väga hea meel ja me oleme väga tänulikud, et nad üldse tulid ja meiega kella kaheni öösel olid. Me ei olnud Liivit näinud juba 1,5 kuud, teda on alati nii hea meel näha ja kuulda, mille kõigega ta tegeleb. Ja kuigi tal seekord ühtegi pilli kaasas ei olnud, oli ikkagi tore, et ta istus lõkke ümber ja rääkis näiteks sellest, milline  uus muusikaline tegevus teda köidab. 

Meie pere jäi metsaskäiguga igati rahule, hing sai kosutust ja keha karastust! Nii hea on ikka kõik koos olla... Aitäh Robin, et viitsisid viitsida :) Ja Arvo! Tema organiseerimisvõime on kadestamisväärne ning tänu sellele, et tal oli kõik üksipulgi läbi mõeldnud, ei olnud kogu metsasoleku ajal ühtegi errorit - kõik toimis õlitatult! Ja muidugi meie armas Sebastian.... lõpuks ometigi ta sai metsa, ta oli selle üle nii üliõnnelik, et ega seda ei saagi niimoodi lihtsalt sõnedesse panna :) 

Aitäh kõigile, kes kaasa tegid! Järgmise korrani!